Kõigepealt vabandust järjega viivitamise pärast, puhkusemeeleolud on ikka võimsalt peale tulnud. 🙂
Heakene küll, läksime siis Lavrio bussi peale. Lahke bussijuht, kellele me turistinägudega teatasime, et meil on hädasti tarvis Lavriosse jõuda, vajutas gaasi põhja ja istutas meid omakorda veel mingi järgmise bussi peale (noh, seal oli selline ümberistumisega süsteem). Too teine buss oli juba varasel hommikutunnil täis kohalikku rahvast, kes meid kui mingisuguseid üpris kahtlaseid tüüpe teravalt silmitses. Aga kohale jõudsime elusate ja tervetena – kreeklased on loomult küll üpris uhked, aga nad pole üldiselt sugugi pahatahtlikud.
Bussist väljunud, kappasime sadamasse, et osta endale õhtuks piletid laevale, mis pidi minema Syrose saarele, kust pidime TeisePoole klassivenna jahi peale minema. Leidsimegi piletimüügiputka ja küsisime pileteid. Müüja: „I don’t think that any of the ships are going to Syros tonight…” Meie: „But we were told that there is one…?” Müüja: „Okey, let me check…yeah, I guess there is one”. Ja saime oma piletid kätte, kuigi kogu see müügiprotsess tundus natuke kahtlustäratav – mis mõttes piletimüüja ei tea, kas laev läheb või ei lähe…? Enne reisi olime küll lugenud meremeeste streigist Kreekas, aga klassivend A. (alates praegusest lihtsalt A., eks) oli meile kinnitanud, et see laev siiski läheb, kuigi teised streigivad. No ja piletid meile ju müüdi, nad ei müüks ju piletid reisile, mida ei toimu…või mis?
Nüüd oli meil laevani umbes 7 tundi aega ja otsustasime muidugi minna Lavrio peale trillama. Hommikul olid tänavad täiesti inimtühjad, ilm oli ilus ja tuju hea. Tõtt-öelda oli mul küll natuke hirm, et kui kella seitsme ajal hommikul on juba nii palav, mis siis veel keskpäeval saab. Põhimõtteliselt kujuneski see päev kõrtsist kõrtsi liikumise päevaks – õues otseses päikeses oli ikka väga palav ja kõrtsid olid võluvad. Lavrio on selline väike kohake, kus me äratasime linnarahva seas üsna suurt tähelepanu, sest peale meie ei olnud seal ühtegi teist turisti märgata.. Kohvikuid ja baare ja „restorane” oli kesklinnas pea igas majas ja kõik need olid ka päeval inimesi täis, kohalikke inimesi. Siit küsimus: „Mida paganat need kreeklased teevad, et nendel on aega ja raha päev läbi baarides istuda?” See jäi minu jaoks täielikuks müstikaks. Kurb oli küll see, et peamiseks pakutavaks toiduks oli igal pool liha – ja meile, kes me liha enam ei söö, muutis see enamuse söögikohtadest üpris mõttetuiks. Noh, aga midagi ikka leidis ka. Peamiselt jõime küll vaheldumisi õlut ja kohvi, õlut ja kohvi, õlut ja kohvi…Ja jätkasime kreeklaste kombel suitsetamist. Btw, igas baaris ja kohvikus ja restoranis olid tuhatoosid ja luba suitsetada, nii väljas kui ka sees. Euronormid Kreekas, hah? Miks on nii, et meil kehtestati igasugused normid eraldi suitsuruumide kohta, kuhu ei tohi jooki kaasa võtta ja igasugune muu jama, aga Kreekas ei koti see ilmselt kedagi ja kõik tossavad täie mõnuga kus iganes? Lähed riidepoodi, müüja tervitab, naeratab ja puhub leti taga suitsurõngaid, lennujaamas, kus ometigi korratakse iga natukese aja tagant teadet, et suitsetamine lubatud ainult selleks ettenähtud ruumis, suitsetavad müüjad südamerahus otse poeruumis…Kadestamisväärne kuidas inimestel on vabadus elu nautida! Või kui nendel ka miski on „ametlikult” keelatud, siis nad lihtsalt võtavad endale selle vabaduse ja mitte keegi ei saa midagi teha. Eestlane aga väriseb ja võtab kõikmõeldavad normid vastu – nii jaburad kui need ka ei oleks. Hea küll, ma saan aru, et see suitsuruumi reegel on mõeldud eelkõige selleks, et ei peaks kannatama töötajad ja teised, mittesuitsetajatest kliendid, aga kõikvõimalikud normid toidukohtadele miljoni erineva otstarbega kraanikausi omamiseks jne on ikka jaburad küll. Ma ei usu, et Kreekas neid kuskil rakendatakse (täpsemalt – me võisime selles oma silmaga veenduda, et ei rakendata), vähemalt väikestes kohtades küll mitte. Ateena kohta ma ei tea kuna sinna me oma reisil ei sattunud. Inimesed söövad ja ei juhtu kellegagi midagi kui köök, kus toitu valmistati, pole plaaditud põrandaga ja toidu ladustamisruum pole köögist eraldatud jne.
Päeva õhtusse vajudes kõmpisime siis tagasi sadamasse ja hakkasime uurima, milline laev meid Syrosele viib. Kontrollisime piletilt laeva nime ja leidsimegi selle Aqua Jewel’i üles. Kõmpisime laevani ja nägime, et miskid mehed seal askeldavad ning küsisime neilt, kas võib pardale asuda. Mehed muigavad ning üks neist astub lähemale ja ütleb: „Oh, we are not going to Syros tonight, we’re on a strike” Opaa…Meie muidugi, et kuidas see võimalik on kui me ometi saime hommikul need piletid ja…Mehed vastu, et nemad ei tea, aga täna nemad kuhugi ei sõida – sorry. Siis nad seletasid pikalt-laialt, miks nad streigivad ja mida kreeka valitsus valesti teeb ja muud sarnast, kuigi peab mainima, et lõpuks jäi see kõik meile ikkagi natuke arusaamatuks. Hiljem läks jutt selle peale, et me oleme Eestist ja mehed hakkasid jagama oma muljeid kordadest kui nad laevadega eesti sadamates olid olnud – üks oli Tallinnas käinud ja teine Paldiskis (viimases vist küll veel NLi aegadel). Ühtlasi lubati ka, et saame oma piletitega siiski järgmisel hommikul Syrosele. Ometigi olime seatud probleemi ette – meil polnud aimugi, kus ja mismoodi ööd veeta. Lavrios nimelt polnud ühtegi majutuskohta. Oli võimalus sõita taksoga lähedalasuvasse teise linnakesse, kus pidi mingisugune öömaja olema, aga kuna meie laeva uus lahkumisaeg oli väga vara hommikul, siis tundus see olevat üsna halb variant. Hehe, meremehed pakkusid ka, et võime magada seal, kus nemadki – sadama ooteputkas, aga see ei tundunud ka eriti ahvatleva pakkumisena. Magada oli aga tegelikult väga vaja – me mõlemad olime ärkvel olnud eelmise päeva lõunast alates (TeinePool vist isegi eelmise päeva hommikust saadik) ja uni kippus hirmsasti peale. Istusime mõnda aega veel sadama kõrtsis, mis kujutas endast joogiputkat mõne kulunud laua ja tooliga ning TeiselPoolel õnnestus seal silm tunnikeseks looja lasta, aga minul niisugustes tingimustes magamine ikka välja ei tule. Meremeestel oli meist ka vist natuke kahju – pärast mõningast istumist tõi üks neist (Aqua Jewel’il töötav laevamehaanik) meile kaks õlut, mida saatis silmapilgutus ja lause: „For (või from?) the communist party of Greece!” (???)
Kui hämarduma hakkas, mõtlesime, et otsiks siis mõne kena ja eraldatud rannariba, kus öö veeta. Kõndisime mööda rannikut kuni üks selline hakkaski silma. Oli selline veider eraldatud kohake, ühel pool müür ja tänav, teisel pool meri. Koht tundus olevat mahajäetud ja räämas, aga paistis, et seal saab olla küll. TeinePool ehitas mulle rätikutest aseme ja veenis mind tuttu jääma. Et tema siis valvab oma Varjukest ja meie asju. Noh, üritasin, mis ma üritasin, aga mul puudub selline võime suvalises kohas magama jääda, tee mis tahad. Nii et unest ei tulnudki midagi välja. Kuskil kahe-kolme paiku öösel selgus, et tegu on ilmselt kohaga, kus kohalikud noored musitamas käivad. Auto jäetakse teepervele ja siis tulevad kõik need kuumad suudlused kuupaistel. Alguses mõtlesime, et hoiame pigem varju, aga mõne aja möödudes selgus, et targem oleks endast siiski kuidagi märku anda. Niisiis alustasime täiehäälset vestlust (sinnani olime sosistanud) ja süütasime järjekordsed sigaretid. Ja nõnda see öö siis möödus. TeinePool suigatas vahepeal ja mina vaatasin merd ning ümisesin vaikselt omaette lemmiklaule. Hommiku saabudes korjasime oma kraami kokku ja istusime pisut nähtavamas kohas pingile, et teha parajaks aega, mis laevani oli jäänud. Ühel hetkel hakkas merel kaugusest paistma laevuke, mille identifitseerisime rannavalve paadina. Korraga hakkasid nad kiirust lisades meie poole sõitma, miskid tuled oli ka meie poole suunatud ja keegi ütles valjuhääldisse midagi kreekakeelset, millest me loomulikult aru ei saanud. Tundus, et selles mahajäetud rannasopis viibimine polnud vist eriti lubatud – noh, me olime näinud seal küll silte kreekakeelsete kirjadega, aga kuna aru ju ei saanud, siis on see tegelikult siiamaani segane, kas või mis seal probleemiks oli. Rannavalve paat jäi rannast eemal seisma ja meie otsustasime, et targem oleks vist minekut teha. Läksimegi. Sadamasse jõudsime õigeks ajaks ja meie seiklused Lavrios lõppesid õndsa uinumisega Aqua Jewel’i pehmetes istmetes. Järgmises osas Syrosest ja meie ühinemisest oma reisikaaslastega.
Udulooride garderoob 
Värsked kommentaarid