Archive for the 'argipäev' Category

07
sept.
10

Sügise algus…

on minu jaoks olnud alati 1. september, kuigi esimene sügisehõng hõljub õhus juba nädalaid varem.

Ega Kreekast vast pole enam mõtet kirjutada – palju juba meelest läinud ja teema ise mu jaoks kulunud. Elasin juulis-augustis ilma läpakata (või no peaaegu ilma läpakata), sestap puudus igasugune motivatsioon kreeka-teemal jätkata. Et seda teemat siiski nö ametlikult lõpetada, peab mainima, et olenemata paari esimese päeva viperustest möödus ülejäänud reis meie jaoks rahulikult ja meeldivalt. Kurb oli Kreekast ära tulla, aga suur rõõm oli ka jälle Tallinnasse tagasi jõuda.

Ja nüüd on sügis. Mis tähendab, et kuigi suvised lõbud said läbi, võivad alata sügisesed rõõmud, mille all mõtlen ma eelkõige kõvasti meeldivamat ilma, vihmakõbinat katuseaknale, ohtralt hubaseid küünlavalgeõhtuid, suitsupause ja “lämisemist” teadagi kellega teadagi kus ja kõike muud, mis sügise hääks teeb.
Paraku on ka negatiivset – lõpetamata/alustamata bakatöö, üks urrima keeruline eksam ja külmad õhtud…Aga no pffft…küll tuleb ka sellele oma ots.
Ja homme lähen ülikooli vabakuulajana kooserdama. See on tore.

Ikka see Varju.

28
mai
10

28. mai

On aeg teha üle saja aasta jällegi üks postitus siia maailma kõige ebapopulaarsemasse blogisse 😀 Ei, tegelikult ma ei kurdagi nii väga.

Kooliaasta saab kohe-kohe läbi, paar esseed veel India teemadel ja ülehomme lennukisse ja lõunapoolsetele radadele. Minu esimene lennureis, muide. Kardan ka, jah ikka kardan. Aga õnneks mitte liiga palju. Seda paganama suve on nii kaua oodatud, et parem kui see väääääga ilus tuleks! Pretty please…

Noh, kooli ma ei lõpetanud ja “kraadi” veel ei oma – ühe ainega läks halvasti ja see rikkus kogu protsessi. Enamuse kevadkuudest veetsin justkui mingisuguses halvatud seisundis, tundus, et kõik pudeneb käest. Ma ei pingutanudki enam, sest ei näinud selles mingit mõtet. Nüüd olen hakanud oma tardumusest välja tulema ja kõik eksamid, millele ma olen kohale läinud, olen ka positiivsetele tulemustele sooritanud. Naljakas, pärast iga sellist õnnestumist, hingan kergendatult ja olen enese üle tõeliselt rõõmus – nagu lapsuke, nagu ma ei oleks päris hulle ja veel hullemaidki asju kohanud, mille kõrval need mõned eksamid on vaid liivaterakesed…Aga selline on lihtsalt mu praegune eluperiood, tore.

Suveplaane on sel aastal väga palju. Kõigiga tahaks midagi koos teha, reisida, matkata, pidutseda, lihtsalt jutustada, jalutada…Teisest küljest tahaks väga ka lihtsalt omaette olla ja mõelda, lugeda. Kõik see tuleb kuidagi Eestimaa lühikesse suvesse mahutada. Küllap mahub ka. 🙂

Bye,

Varju

29
märts
10

29. märts

Üllatusega avastasin, et mul on sel nädalal ka teatud kohustulik loeng ja seda neli päeva järjest! And I actually had plans… mida juhtub üpriski harva. Sellega seoses olen sunnitud ka jälle puuduma tänasest “India kunsti” loengust, millest on kahju – ma olen sealt juba nii palju puudunud. Kohustuslik loeng lõppeb küll varem ära, aga kuna mul on 1. aprillil selle sama loengu ühe kirjatöö tähtaeg, siis ma lihtsalt pean võtma selle aja uurimiseks ja kirjutamiseks. Nüüd võiks vast küsida, miks ma seda kirjatööd vahenädalal ära ei teinud… Ega väga head põhjendust polegi – olin natuke füüsiliselt haige (tegelikult olen küll siiamaani), no ja psüühika eripäradest rääkimata, eks ole. Masendus ründab jälle vol. mustmiljon.

Elu paremalt poolelt – loen Anton Nigovi “Harjutusi” ja imestan, et ma pole seda varem kätte võtnud. Raamat on juba väga ammustest aegadest kuskil riiulil vedelenud. Ma ei ole veel kaugele jõudnud, sestap ei julge ka mingeid kokkuvõtvaid järeldusi teha. Võin ainult öelda, et hea lugemine on, minu omadele sarnased mõttekäigud – selliseid raamatuid on alati hea kohata. Ta lihtsalt käib Pariisis ringi ja mõtleb, filosofeerib. Just mulle sobiv, selline vaikne raamat. Kohvi ja sigarettide kõrvale. Registreerisin end veebruari alguses ka Tõnu Õnnepalu loengutele, mis nüüd varsti algavad. Loodan neist üsna palju, aga eks näis…

Üks tsitaat mainitud teosest, millest osa ka FBsse üles viskasin:

“On neid, kes leiavad kohe, juba sündides, oma koha siin maailmas, kelle tee on sirge ja lihtne, isegi kui ta on raske. Ja on teisi, kes ekslevad, kes usuvad leidvat siit ja sealt, kes katsuvad igal pool juurduda, aga kes on nagu need tühjad okaskerad, mida kõrbetuul üle düünide kihutab. Kas nende jaoks polegi halastust, kas nende jaoks polegi võlusõna, mis ütleks, tuul ära puhu, vihm, saja nüüd, et nad saaksid kasvatada juure ja lehed ja õied ja kanda palju vilja?”

Varju

28
okt.
09

Ilmselt on see juba teatud mustriks muutunud, et kirjutan blogi vaid siis kui millegi üle vinguda tahan. Tavaliselt on see ving seotud ülikoolieluga. Ka täna jääb see kord rikkumata. Pean tegema ühe mõttetu paarileheküljelise referaadilaadse asja. Mida teeks normaalne inimene?

 

Tõenäoliselt näeks see välja nii:

1. korralik öine uni

2. meeldiv ärkamine

3. söömine ja kohv, siis tunnike ja kirjutis valmis ning saadetud.

Minu puhul näeb see välja nii:

1. Eelmisel ööl sai hilja magama mindud, sest muidugi oli väga vaja pool ööd FBs YoVille’i ja FarmVille’i ja-kurat-teab-mida-veel mängida.

2. Äratus poolunisena, sest ilmselgelt ei jõudnud öösel välja magada.

3. Paar võileiba + u liiter musta kohvi

4. Esimene suits

5. Vingus näoga arvuti taha istumine

6. FBi avamine

7. Orkuti avamine

8. Kõigi blogikirjete lugemine Google Reader’is

9. Järgmine sigaret

10. Kümnekonna lehekülje lugemine pooleliolevast raamatust (ilukirjandus)

11. Mõned leheküljed pooleliolevast teaduslikust raamatust

12. Sigaret

13. Uute blogisissekannete lugemine, nende puudumisel suvaliste inimeste ja nähete hullumeelne googeldamine

14. Närv, et peab seda refekat ka ikka kirjutama hakkama.

15. Sigaret

16. Huvitava Ööylikooli saate kuulamine

17. Söök + sigaret

18. Veel googeldamist

19. Närv + sigaret

20. Närv +sigaret

21. Veel googeldamist, YouTube’i videote vaatamine

22. Närv + sigaret

23. Refeka kirjutamise asemel selle sissekande kirjutamine siin.

Kas sellel seisundil on mingi nimi ka vä?

Edit: Unustasin mainida, et selline kena päev algas täna kell 12.00 ja hetkel on kell 2:54

29
sept.
09

Oeh, mul on ikka nii sassis psüühika, et jube hakkab.
Tahaks paremini…tahaks teha kõike paremini, osata rohkem, teada rohkem, aga enesedistsipliin on mu nõrgim koht ja siis ma muudkui feilin ja feilin ja feilin kõiges ja kogu aeg.
Ei maksa, mitte kunagi ei maksa liiga sügavale endasse kiigata.

Don’t mind me, yeah…

Varju

22
juuni
09

Suvest

Paistab, et ta on siis nüüd pärale jõudnud, suvi, ma mõtlen.

Meie väikesele perekonnale algas ta paraku õnnetult. S.-l õnnestus oma jalaluu murda ja päris korralikult 😦 Tundub, et plaanitud väljasõitude ja muude ürituste asemel veedame suve haigla- ja korteriseinte vahel. See selleks. Mul on lihtsalt temast nii kahju. Tal ikka juhtub…

Eesti blogimaailm on kuidagi väljasurnud. Ei tea, kas need on soojad ilmad või lihtsalt suvepuhkuste saabumine, mis blogijate kirjutamistuhinat nii rajult vähendanud on? Aga võib-olla on blogide aeg lihtsalt otsa saamas? Isegi need, kes varem iga päev mitu kirjutist postitasid, piirduvad nüüd ühe postitusega nädalas või veel pikema aja jooksul. (Noh, endast ma muidugi üldse ei räägi, aga mina olen ka kohe algusest peale väga närb postitaja olnud. Selline püsimatu hing, noh.) Hommikuti avan siiski truult ja lootusrikkalt omale huvi pakkuvate veebipäevikute lehed. Tavaliselt pean neist küll umbes kümme kohe kinni klõpsama, sest uusi postitusi pole. Kusjuures selline järsk pidur tõmmati peale juba kuskil talvekuudel, lihtsalt nüüd on postitustepõud järjest hullemaks läinud. Võib-olla on blogimine lihtsalt Eestis sellises madalseisus. Nendes  ingliskeelsetes kajamites, mida jälgin, toimub enamasti ikka vähemalt üle päeva midagi. Aga eestikeelsed blogid – tühjus! Lihtsalt mõtlen, et should I be worried, bogijad?

Vaatan üle saja aasta jälle televiisorit, ei mitte uuiseid ega midagi sellist (nii maso ma tõesti ei ole!), aga näiteks täna vaatasin ühte ammust lemmikseriaali – “Pahad tüdrukud”, mille kordusosi Kanal 11 esmaspäeva õhtuti näitab. Hea sari on IMHO.

Ja head jaani kah! (Eestlaste lemmikpüha tähistamiseks on muide ka teisi võimalusi peale enda kraavi joomise – lihtsalt igaks juhuks meeldetuletuseks.)

Teie, Varju.

31
mai
09

Sessiaja mõtted

Vahel tekib selline peaaegu ketserlik mõte, et milleks ma üldse ülikoolis käin. Kooli alguses olin ma oma erialast tõelises vaimustuses ja kujutasin ette, et tean täpselt mida tulevikus teha tahan, aga häda on selles, et kõik need ilusad plaanid ei tundugi mulle enam nii ilusad. Nii et ma nüüd ei teagi… Aga ikkagi milleks? Mulle tundub, et enamik inimesi käib ülikoolis selleks, et lihtsalt ühiskondlikult vastuvõetav olla. Tegelikult on minuga samamoodi. Inimesi on muidugi erinevaid ja erineva elutunnetusega jne, aga üldiselt vaadatakse ikkagi üsna kehvasti nende pääle, kes ülikooli pooleli jätavad või sinna sootuks mitte minna otsustavad. Esimene mõte, mis pähe kerkib on tõenäoliselt: “Näe, ta ei saanud hakkama! Ta on liiga rumal, laisk või muidu veider. Ühesõnaga luuser.” Pealegi puhtalt iseendast rääkides, mis siis oleks mu varuplaaniks kui ülikooli pooleli jätta otsustaksin? Kirjutada luuletusi? Laulda? Aga nimetage mulle üks inimene Eestis, kes puhtalt nimetatud tegevustest  ära elab, seejuures mitte enda ideaalidest/arusaamadest loobudes???

(Muidugi on ka inimesi, kellel pole ülikooliharidust, aga kes sellegipoolest on lugupeetud ning saavad oma eluga hästi hakkama. See nõuab aga mu meelest säärast enesekindlust ja tugevust, milleks mina võimeline pole, just sellele ühiskondlikule survele vastu panemise mõttes siis.)

Minu ideaalelu oleks säärane: elaksin koos TeisePoolega kuskil ilusas maakohas, võimalikult kaugel teistest inimestest. Kui oleks tuju, teeks peenraidki ja kasvataks omale juurvilju/puuvilju. Suurema osa päevast veedaks raamatuid lugedes ja muusikat kuulates, vahel viskaks paberile mõned luuletused. Aeg-ajalt käiks linnas kontserdil või teatrietendust vaatamas…jne. Kõlab naiivselt, eks? Ja ongi naiivne, sest sellist elu ei saa ma kunagi elama hakata. See eeldaks kas suurt pärandust või lotovõitu või kurat-teab-mida. Päriselus pean ma tõenäoliselt hakkama keeletoimetajaks või õpetajaks (eeldusel, et tõesti on võimalik säärast “erialast” tööd leida arvestades kui palju inimesi meie koolis selle eesti filli lõpetavad…) või klienditeenindajaks. Need kolm tunduvad kõik ikka piisavalt hirmuäratavate väljavaadetena, sest ma ei TAHA neid ameteid pidada ja ma olen täiesti kindel, et ma ka ei sobi ühekski neist.

Ja ongi nii, et tegelikult ei saa mina ja arvatavasti ka paljud teised (kui mitte enamik inimesi) elada sellist elu või teha sellist tööd nagu me sooviksime. See aga tähendab omakorda hulka õnnetuid inimesi. Õnnetud inimesed tähendab jällegi haiget ühiskonda, mis toodab neid õnnetuid üha juurde. Neetud nõiaring.

Need on minu sessiaegsed mõtted, mis tulevad pähe parajasti siis kui tegelikult peaksin järjekordset kirjandusteose analüüsi kirjutama.

Hala, hala, hala…

Teie Varju.




Blog Stats

  • 15,394 hits

Twitter Updates

Värsked kommentaarid

caitir on
caitir on
varjuneid on
caitir on
varjuneid on