Arhiiv: 29. apr. 2009

29
apr.
09

Ma ei saa sellest loost üle ega ümber, mitte kuidagi.

Minu celebrity-crush Patti Smith ja “Because the Night”

28
apr.
09

Kell on 4:39
Tulin just rõdult suitsetamast
Linnud laulsid (üks kummalise häälega nende hulgas, no mis lind see on, kes teeb krr-krrhh-krrhh? – pakuti, et ehk hoopis naabrimees teisel rõdul…aga ei!)
Niisiis tulin tuppa tagasi ja peast käis läbi mõte, et kui kauaks seda veel on…?
Sellist maailma, kus me kuuleme veel linnulaulu ja siis kirjutame sellest oma veebipäevikutes.
Kui kauaks veel?

26
apr.
09

Kirjutan siis öösel ajatäiteks, et ainult mitte oma seminaritööle pühenduda. Ainult nädal on veel jäänud ja ma pean selle valmis saama. Viimasel ajal on nii raske kirjutada ja tundub, et läheb järjest raskemaks. Tegelikult polegi kõige hullem osa see kirjutamine vaid pigem enda kokku võtmine, et avada see Wordi aken… Terve eelmise nädala ei teinud ma mitte midagi. Ei käinud peaaegu üheski loengus, ei teinud ka kodus midagi tarka ära. Päevi sisutasid Facebook ja Orkut ja muud netiküljed. See tundub pagana hullumeelsena juba. Mul on nii kiire ja nii palju asju vaja teha ja siis ma lihtsalt võtan kätte ja lebotan terve nädala niisama kodus, samal ajal kui koolitööde tähtajad liginevad, kraanikaussi ja selle servale ja üldse igale poole kogunevad mustad nõud, diivan on täis riideid ja pooleliolevaid raamatuid, lilled on vaasis närtsinud jne.. Ja ma lihtsalt vaatan kõike seda ümbritsevat tuima pilguga ja üritan end helendava ekraani sisse nii ära peita, et ma lihtsalt enam ei märkaks ümbritsevat. Tundub, et see seisund läheks lausa diagnoosi alla kui sellest mõnele psühhiaatrile pajataks, ee…depressioon?
Ja suvi on ka nii kuradi kaugel veel. Et sinnani elada selleks tuleb veel nõnda palju ära teha, et…et ma kohe ei teagi.
Selle peale kulub mulle nüüd üks suits ära.
Tadaa,
(elage teie paremini ja ilusamini!) Varjuneid

Edit: Ja kui siin tekstis on nüüd sada koma puudu jne,  siis vaadake palun mööda sellest, et ma eesti filli õpin, eks ole…Ja komad on üleüldse mu nõrk koht, ma tean. Jah, ma tean.

18
apr.
09

Raped by Varjuneid – ettekanne Mati Undi “sügisballist”

Mati Unt. „Sügiball”

Teos algab motoga, milleks autor on valinud Viivi Luige luuletuse, mis kirjeldab ühest küljest loomeinimese raskusi linnamiljöös elades ja tegutsedes. Teisalt vihjab luuletus ka, et inimesed ei oska hinnata seda, mis neil on…”Kui ei näegi üldse elu jooksul sõdu, ega siis ei tea, mis maik on rahuajal…” See on hästi valitud juhtmõte kuna annab edasi kogu teoses valitsevat üldist meeleolu ja teemasid.

„Sügisball” algab sõnadega: „Midagi pidi ju juhtuma..” Seda võiks pidada teost läbivaks jooneks, ootus millegi järgi, mida kunagi ei pruugigi toimuda. Kuid ootus jääb siiski õhku, või osalt ka pigem ärevus või hirm millegi tulevase ees. Luuletaja Eero usub, et juhtub midagi halba: „Kõik see kokku meenutas elu, kuid sundis ometi valvsaks, ja Eero aimas halba nagu alati.”

Teose tegevustiku toimumise aja kirjeldamisel on Unt kasutanud erinevaid dokumentaalseid või pseudodokumetaalseid juhtumeid nagu nt rongide kokkupõrge, maavärinad maailma eri kohtades, mis vastaval aastal toimusid. Samuti on teksti põimitud kõikvõimalikke viiteid teiste autorite teostele, kust Unt on leidnud erinevaid müüte või muistendeid või muidu fakte teoses esinevate nähtuste kohta

Undi teos on linnaromaan, st tegevus toimub linnas, täpsemalt Mustamäel, mis tol ajal oli veel uus elamurajoon. Tegelaste mõttedki keerlevad Mustamäe ümber alustades arhitekt Maureriga, kes Mustamäe ideest vaimustuses on, ja lõpetades juuksur Augustiga, kes oma aknast vaateulatuses asuvate majade kohta statistikat koostab ning õhtuti binokliga oma aknast võõrastesse korteritesse kiikab. Linnalikud on ka inimeste tunded ja suhted teistega. „Sügisballi” Mustamäel elatakse küll füüsiliselt üksteise lähedal, kuid hingeliselt eraldavad inimesi tohutud vahemaad. Kuna teisi üldjuhul ei tunta, siis loob see omalaadse ümbruskonna, ühe tegelastest, luuletaja Eero, silme läbi on see kui „liikuvate figuuridega küllastunud maastik”. Mustamäe majadel puudub vertikaalne mõõde, neil pole keldreid ega pööninguid. Korterid on lihtsalt üksteise peale laotud. Need majad ei sõltu keskkonnast ja neil ei ole sidet kosmosega. Samas on linnaelul või mustamäeelul kogu üksinduse ja võõrandumise kõrval ka häid jooni. Nagu juba mainitud oli Mustamäe teose kirjutamise ajal suhteliselt uus asum, nii ka teoses endas. Mustamäe oli kui tollase urbanistliku arhitektuuri näide, moodne elukeskkond, kuhu soovisid elama asuda paljud, kes olid tüdinud oma endistest elukohtadest maal või äärelinnas. „Sügisballi” tegelasi ühendavad negatiivsed mälestused oma eelmistest elukohtadest. Selle on välja toonud ka Kalev Keskküla artiklis „Külaelu roppusest päikeselinna” 2008. aasta septembrikuises Loomingus, kus Keskküla tõmbab paralleele ka Mati Undi enda varasemate eluseikadega. Nimelt Undi maaelu põlgusega ja sooviga Tallinnasse elama asuda. Sarnaselt raamatutegelase Eeroga käis ka Mati Unt koos naisega oma valmivat Mustamäe korterit vaatamas.

Raamatu tegelased on kõik nö tavalised inimesed, ometi on neist igaühel mingid veidrad huvid või kalduvused, nagu arhitekt Maureri täiuseihalus, meestejuuksur August Kase statistikalembus, šveitser Theo astroloogiahuvi või Laura armastus teleseriaali vastu. „Sügisballi” tegelaste elu pole läinud nii nagu nad seda soovinud oleksid. Üksikema Laura armastab televiisorit vaadata kuna näeb sealt elu, millesarnast tal endal pole. Tegelikult pole aga ka televiisoris kujutatu ju päriselu. Seda taipab ka Laura kui arutleb selle üle, kas näitlejad, kes filmirolle täidavad, ka ise midagi säärast on pidanud läbi elama. Ta jõuab järeldusele, et arvatavasti mitte, nad ainult täidavad oma rolli selles filmis.

Luuletaja Eero jäi Mustamäele kolides ilma oma naisest, kes tunnistas end armastavat Eero sõpra. Uue elu algusest uues kodus sai hoopis midagi muud kui ta lootnud või arvanud oli. Eero kirjutab luuletusi, millele arvustajad ei ole leidnud adressaati. Need luuletused pole kellelegi suunatud. Ta juurdleb ka luule kui sellise olemuse üle ja kahetseb väljendusvahendite piiratust luules.

Laura poeg Peeter on Mustamäel sündinud ja kasvanud laps oma mõnevõrra kummalise mõttemaailma ja omanäoliste aruteludega maailma asjade üle. Linnalapse maailm erineb suuresti teistsugustes oludes sirgunud laste omadest. Peetri arusaamad ülejäänud maailmast on kujunenud vaid raamatute põhjal. Loomadestki teab ta vaid neid, keda linnamajades või nende ümbruses leidub – hiirt, kassi, koera, mutte ja lindusid.

August Kask on juuksur, kelle päevi täidavad lisaks ametikohustustele veel ümbritseva ja inimeste jälgimine. Ta piilub binokliga võõrast akendesse ja jälgib laste julmi mänge hoovil. Elu on muutunud Augusti inimese suhtes skeptiliseks, ta ootab neilt pigem halba kui head.

Theo on kohalikus restoranis šveitser. Lisaks sellele tahaks ta end nimetada veel kas astroloogiks või seksuaalfilosoofiks. Juhusuhetest erinevate naistega jäävad tema märkmikku naiste nimed ja sodiaagimärgid. Ta kirjutab raamatut mehest ja naisest, mis tõenäoliselt aga jääbki lõpetamata.

Maurer on arhitekt, kes imetleb Mustamäe funktsionaalsust elukeskkonnana ja imestab uue põlvkonna arhitektide minevikuihaluse üle, mida ta ei mõista.

Teose lõpuosas hakkavad tegelaste teed omavahel ristuma – kohtuvad Theo ja Maurer, Eero ja Laura, omalaadne ühendus leiab aset ka Peetri ja Eero vahel kui esimene neist valib juhuslikke telefoninumbreid ja üks neist juhtub olema Eero telefoninumber. Teos kulmineerub traagilise autoõnnetusega, milles hukkub juuksur August. Selle sündmuse tunnistajaiks saavad kõik raamatu tegelased. Peale Augusti hukku muutuvad kõigi elud. Unt on selle edasise võtnud kokku vaid lühikeste lausetega – Laura ja Eero abielluvad, Maurer saab asuda uue, Mustamäest suurema linnaosa, ehitamisele kaasa töötama jne.

Sügisball on kui inimeste keerlemine läbi oma elu ja üksteisest mööda sügiseududes, kus juhuslik kokkupõrge põhjustab viimaks Augusti traagilise huku, aga ka seevastu ka kauaoodatud muutuse teiste eludes. Miski ei jää samaks, kuid tegelikult jääb kõik samaks.

Seda sobib ilmestama ka teose lõppu lisatud tsitaat jällegi Viivi Luigelt:

Ikka korterisügavustes hiilgavad meie silmad

vastu pimedat talve, ja aega, ja ajalugu.

.

12
apr.
09

Sünnipäev

Väga lahe sünnipäevapidu oli! Sellega seoses ka tänud kõigile armsatele nupsikutele, kes selle nii eriliseks tegid. Aitäh Liinale, Kristelile, Silvale, Anne-Liisile, Priidule ja Svenile! 🙂 Te olete üliarmsad!

Peo haripunkt oli vast terrassil lamasklemine ja ringihüppamine. Ja “autosõit”. Ja sensuaalsed Madonna stiilis tantsud. Ja meil ei olnud üldse külm, sest sisemuses hõõgus tuli! Leeki toitsid õlu, vein, Vana Tallinn, viin, siider ja muud njamindused. Ühtlasi avastasin, et suudan täitsa normaalselt juua juba – nii et on lõbus  olemine, aga pärast paha ei hakka, kuigi koguseliselt jõin ma ikka vääääga palju.

Yours Sincerely,
Varjuneid

07
apr.
09

See on nii nüri, kõigi nende koolitööde kirjutamine on nüri ja mõttetu ja ma ei taha üldse mitte midagi teha enam…isegi mitte neid asju, mis mulle varem meeldisid.

07
apr.
09

Ramloffi blogist leidsin sellise testi,

mis näitab milline eestlane ma olen…




Blog Stats

  • 15,399 hits

Twitter Updates

Värsked kommentaarid

caitir on
caitir on
varjuneid on
caitir on
varjuneid on