07
sept.
10

Sügise algus…

on minu jaoks olnud alati 1. september, kuigi esimene sügisehõng hõljub õhus juba nädalaid varem.

Ega Kreekast vast pole enam mõtet kirjutada – palju juba meelest läinud ja teema ise mu jaoks kulunud. Elasin juulis-augustis ilma läpakata (või no peaaegu ilma läpakata), sestap puudus igasugune motivatsioon kreeka-teemal jätkata. Et seda teemat siiski nö ametlikult lõpetada, peab mainima, et olenemata paari esimese päeva viperustest möödus ülejäänud reis meie jaoks rahulikult ja meeldivalt. Kurb oli Kreekast ära tulla, aga suur rõõm oli ka jälle Tallinnasse tagasi jõuda.

Ja nüüd on sügis. Mis tähendab, et kuigi suvised lõbud said läbi, võivad alata sügisesed rõõmud, mille all mõtlen ma eelkõige kõvasti meeldivamat ilma, vihmakõbinat katuseaknale, ohtralt hubaseid küünlavalgeõhtuid, suitsupause ja “lämisemist” teadagi kellega teadagi kus ja kõike muud, mis sügise hääks teeb.
Paraku on ka negatiivset – lõpetamata/alustamata bakatöö, üks urrima keeruline eksam ja külmad õhtud…Aga no pffft…küll tuleb ka sellele oma ots.
Ja homme lähen ülikooli vabakuulajana kooserdama. See on tore.

Ikka see Varju.

Advertisements
17
juuni
10

reis Kreekasse II – Lavrio

Kõigepealt vabandust järjega viivitamise pärast, puhkusemeeleolud on ikka võimsalt peale tulnud. 🙂

Heakene küll, läksime siis Lavrio bussi peale. Lahke bussijuht, kellele me turistinägudega teatasime, et meil on hädasti tarvis Lavriosse jõuda, vajutas gaasi põhja ja istutas meid omakorda veel mingi järgmise bussi peale (noh, seal oli selline ümberistumisega süsteem). Too teine buss oli juba varasel hommikutunnil täis kohalikku rahvast, kes meid kui mingisuguseid üpris kahtlaseid tüüpe teravalt silmitses. Aga kohale jõudsime elusate ja tervetena – kreeklased on loomult küll üpris uhked, aga nad pole üldiselt sugugi pahatahtlikud.

Bussist väljunud, kappasime sadamasse, et osta endale õhtuks piletid laevale, mis pidi minema Syrose saarele, kust pidime TeisePoole klassivenna jahi peale minema. Leidsimegi piletimüügiputka ja küsisime pileteid. Müüja: „I don’t think that any of the ships are going to Syros tonight…” Meie: „But we were told that there is one…?” Müüja: „Okey, let me check…yeah, I guess there is one”.  Ja saime oma piletid kätte, kuigi kogu see müügiprotsess tundus natuke kahtlustäratav – mis mõttes piletimüüja ei tea, kas laev läheb või ei lähe…? Enne reisi olime küll lugenud meremeeste streigist Kreekas, aga klassivend A. (alates praegusest lihtsalt A., eks) oli meile kinnitanud, et see laev siiski läheb, kuigi teised streigivad. No ja piletid meile ju müüdi, nad ei müüks ju piletid reisile, mida ei toimu…või mis?

Nüüd oli meil laevani umbes 7 tundi aega ja otsustasime muidugi minna Lavrio peale trillama. Hommikul olid tänavad täiesti inimtühjad, ilm oli ilus ja tuju hea. Tõtt-öelda oli mul küll natuke hirm, et kui kella seitsme ajal hommikul on juba nii palav, mis siis veel keskpäeval saab. Põhimõtteliselt kujuneski see päev kõrtsist kõrtsi liikumise päevaks – õues otseses päikeses oli ikka väga palav ja kõrtsid olid võluvad. Lavrio on selline väike kohake, kus me äratasime linnarahva seas üsna suurt tähelepanu, sest peale meie ei olnud seal ühtegi teist turisti märgata.. Kohvikuid ja baare ja „restorane” oli kesklinnas pea igas majas ja kõik need olid ka päeval inimesi täis, kohalikke inimesi. Siit küsimus: „Mida paganat need kreeklased teevad, et nendel on aega ja raha päev läbi baarides istuda?” See jäi minu jaoks täielikuks müstikaks. Kurb oli küll see, et peamiseks pakutavaks toiduks oli igal pool liha – ja meile, kes me liha enam ei söö, muutis see enamuse söögikohtadest üpris mõttetuiks. Noh, aga midagi ikka leidis ka. Peamiselt jõime küll vaheldumisi õlut ja kohvi, õlut ja kohvi, õlut ja kohvi…Ja jätkasime kreeklaste kombel suitsetamist. Btw, igas baaris ja kohvikus ja restoranis  olid tuhatoosid ja luba suitsetada, nii väljas kui ka sees. Euronormid Kreekas, hah? Miks on nii, et meil kehtestati igasugused normid eraldi suitsuruumide kohta, kuhu ei tohi jooki kaasa võtta ja igasugune muu jama, aga Kreekas ei koti see ilmselt kedagi ja kõik tossavad täie mõnuga kus iganes? Lähed riidepoodi, müüja tervitab, naeratab ja puhub leti taga suitsurõngaid, lennujaamas, kus ometigi korratakse iga natukese aja tagant teadet, et suitsetamine lubatud ainult selleks ettenähtud ruumis, suitsetavad müüjad südamerahus otse poeruumis…Kadestamisväärne kuidas inimestel on vabadus elu nautida! Või kui nendel ka miski on „ametlikult” keelatud, siis nad lihtsalt võtavad endale selle vabaduse ja mitte keegi ei saa midagi teha. Eestlane aga väriseb ja võtab kõikmõeldavad normid vastu – nii jaburad kui need ka ei oleks. Hea küll, ma saan aru, et see suitsuruumi reegel on mõeldud eelkõige selleks, et ei peaks kannatama töötajad ja teised, mittesuitsetajatest kliendid, aga kõikvõimalikud normid toidukohtadele miljoni erineva otstarbega kraanikausi omamiseks jne on ikka jaburad küll. Ma ei usu, et Kreekas neid kuskil rakendatakse (täpsemalt – me võisime selles oma silmaga veenduda, et ei rakendata), vähemalt väikestes kohtades küll mitte. Ateena kohta ma ei tea kuna sinna me oma reisil ei sattunud. Inimesed söövad ja ei juhtu kellegagi midagi kui köök, kus toitu valmistati,  pole plaaditud põrandaga ja toidu ladustamisruum pole köögist eraldatud jne.

Päeva õhtusse vajudes kõmpisime siis tagasi sadamasse ja hakkasime uurima, milline laev meid Syrosele viib. Kontrollisime piletilt laeva nime ja leidsimegi selle Aqua Jewel’i üles. Kõmpisime laevani ja nägime, et miskid mehed seal askeldavad ning küsisime neilt, kas võib pardale asuda. Mehed muigavad ning üks neist astub lähemale ja ütleb: „Oh, we are not going to Syros tonight, we’re on a strike” Opaa…Meie muidugi, et kuidas see võimalik on kui me ometi saime hommikul need piletid ja…Mehed vastu, et nemad ei tea, aga täna nemad kuhugi ei sõida – sorry. Siis nad seletasid pikalt-laialt, miks nad streigivad ja mida kreeka valitsus valesti teeb ja muud sarnast, kuigi peab mainima, et lõpuks jäi see kõik meile ikkagi natuke arusaamatuks. Hiljem läks jutt selle peale, et me oleme Eestist ja mehed hakkasid jagama oma muljeid kordadest kui nad laevadega eesti sadamates olid olnud – üks oli Tallinnas käinud ja teine Paldiskis (viimases vist küll veel NLi aegadel). Ühtlasi lubati ka, et saame oma piletitega siiski järgmisel hommikul Syrosele. Ometigi olime seatud probleemi ette – meil polnud aimugi, kus ja mismoodi ööd veeta. Lavrios nimelt polnud ühtegi majutuskohta. Oli võimalus sõita taksoga lähedalasuvasse teise linnakesse, kus pidi mingisugune öömaja olema, aga kuna meie laeva uus lahkumisaeg oli väga vara hommikul, siis tundus see olevat üsna halb variant. Hehe, meremehed pakkusid ka, et võime magada seal, kus nemadki – sadama ooteputkas, aga see ei tundunud ka eriti ahvatleva pakkumisena. Magada oli aga tegelikult väga vaja – me mõlemad olime ärkvel olnud eelmise päeva lõunast alates (TeinePool vist isegi eelmise päeva hommikust saadik) ja uni kippus hirmsasti peale. Istusime mõnda aega veel sadama kõrtsis, mis kujutas endast joogiputkat mõne kulunud laua ja tooliga ning TeiselPoolel õnnestus seal silm tunnikeseks looja lasta, aga minul niisugustes tingimustes magamine ikka välja ei tule. Meremeestel oli meist ka vist natuke kahju – pärast mõningast istumist tõi üks neist (Aqua Jewel’il töötav laevamehaanik) meile kaks õlut, mida saatis silmapilgutus ja lause: „For (või from?) the communist party of Greece!”  (???)

Kui hämarduma hakkas, mõtlesime, et otsiks siis mõne kena ja eraldatud rannariba, kus öö veeta. Kõndisime mööda rannikut kuni üks selline hakkaski silma. Oli selline veider eraldatud kohake, ühel pool müür ja tänav, teisel pool meri. Koht tundus olevat mahajäetud ja räämas, aga paistis, et seal saab olla küll. TeinePool ehitas mulle rätikutest aseme ja veenis mind tuttu jääma. Et tema siis valvab oma Varjukest ja meie asju. Noh, üritasin, mis ma üritasin, aga mul puudub selline võime suvalises kohas magama jääda, tee mis tahad. Nii et unest ei tulnudki midagi välja. Kuskil kahe-kolme paiku öösel selgus, et tegu on ilmselt kohaga, kus kohalikud noored musitamas käivad. Auto jäetakse teepervele ja siis tulevad kõik need kuumad suudlused kuupaistel. Alguses mõtlesime, et hoiame pigem varju, aga mõne aja möödudes selgus, et targem oleks endast siiski kuidagi märku anda. Niisiis alustasime täiehäälset vestlust (sinnani olime sosistanud) ja süütasime järjekordsed sigaretid. Ja nõnda see öö siis möödus. TeinePool suigatas vahepeal ja mina vaatasin merd ning ümisesin vaikselt omaette lemmiklaule. Hommiku saabudes korjasime oma kraami kokku ja istusime pisut nähtavamas kohas pingile, et teha parajaks aega, mis laevani oli jäänud. Ühel hetkel hakkas merel kaugusest paistma laevuke, mille identifitseerisime rannavalve paadina. Korraga hakkasid nad kiirust lisades meie poole sõitma, miskid tuled oli ka meie poole suunatud ja keegi ütles valjuhääldisse midagi kreekakeelset, millest me loomulikult aru ei saanud. Tundus, et selles mahajäetud rannasopis viibimine polnud vist eriti lubatud – noh, me olime näinud seal küll silte kreekakeelsete kirjadega, aga kuna aru ju ei saanud, siis on see tegelikult siiamaani segane, kas või mis seal probleemiks oli. Rannavalve paat jäi rannast eemal seisma ja meie otsustasime, et targem oleks vist minekut teha. Läksimegi. Sadamasse jõudsime õigeks ajaks ja meie seiklused Lavrios lõppesid õndsa uinumisega Aqua Jewel’i pehmetes istmetes. Järgmises osas Syrosest ja meie ühinemisest oma reisikaaslastega.

13
juuni
10

Kreekasse purjetama – miks ka mitte?

Mu kallis TeinePool sai tööasjus kokku ühe vana klassivennaga. Projekt lõpetatud, üllatas too klassivend TeistPoolt kutsega minna klassivenna jahiga Kreekasse purjetama. Elu oli kiire – minul kooliasjad, TeiselPoolel tööasjad ja nii ei olnud me just eriti kindlad, et minna saaksime. Piletid ostsime küll ära, aga minek jäi veel nädalaks lahtiseks. Õhtul enne oletatavat lahkumist pakkisin mõned hilbud väikesesse seljakotti ja olin üpris kindel, et tegelikult nüüd minekuks küll ei lähe. Panin äratuskella üheteistkümneks helisema ja uinusin rahutu südamega. Järgmisel päeval äratas mind lustakas TeinePool, kes ütles, et : „Kallis Varjuneiuke, hüppa nüüd kohe püsti ja pane asjad kokku, 15 minuti pärast peaks uksest välja minema!”. Nii ma siis unise peaga toppisingi meie hambaharjad, seebi, raamatu, läpaka ja muu eluks vajaliku kotti ja tõepoolest umbes 15 minuti pärast tormasime bussi peale, et Tallinna lennujaama sõita. Jõudsimegi.

Lennujaama turvakontrollis selgus, et meile ei olnud meenunud, et käsipagasiga ei tohi üle 100 ml vedelikku lennukisse kaasa võtta. Prügikasti rändasid šampoon, habemeajamisvaht, hambapasta, näovesi ja päikesepiim…Pärast kotipuistamist edasi liikudes avastasin, et mu id-kaart on kadunud! Paanika! Õnneks taipas TeinePool vaadata pakilinti, kus mu id-kaart siiski ilusti alles oli.

Elu esimene lennukisõit Tallinnast Varssavisse oli ..ee. .huvitav. Väga hirmu ei tundnud ja paha ei hakanud, ainult see turbulents (või kuidas iganes seda nimetatakse) oli eriti maandumisel nii suur, et üks kõrv hakkas põrgulikult valutama, no ikka VÄGA valutama. Tegin küll igasuguseid trikke – neelatasin, hoidsin suud lahti jne jne, aga kasu ei miskit. Varssavis passisime 7 tundi – nii nende odavate lendudega on. Siinkohal hoiatus kõigile suitsetajatest reisijatele: Varssavi lennujaama transiitalal pole suitsuruumi! Varju 7 tundi suitsetamata! Istusime siis ühes kohvikus ja teises kohvikus ja kuidagi elasime selle lõputu istumise üle.

Järgmiseks lend Varssavist Ateenasse. (Kusjuures mõlemad lennukid, millega lendasime olid Poola omad…Kui TeinePool mulle seda mainis, siis oli natuke kõhe küll, nii hiljutiste sündmuste valguses…aga ellu me jäime.) Väga võluv stjuuard oli sellel lennukil muide. Situatsioon: reisijatele jagatakse jooke. TeinePool utsitab Varjuneidu kohvile lisaks ka veini võtma. Varjuneid on uje, mõtleb, et kuidas ma niimoodi küsin, jätan ahne mulje vms. Stjuuard jõuab joogikäruga meie juurde. Küsib mis jooki soovin. Mina: „coffee please!” Kena poolakast stjuuard valab kohvi, siis naeratab ja pilgutab silma, et : „maybe some beer or wine…red, white?” Varju: „Eerr..red wine?” Stjuuard valab ja ulatab klaasi koos uue silmapilgutusega. TeinePool: „Sa ju ei tahtnud???” Varju punastab.

Ateena lennuväljale jõudsime kell 2 öösel. Seal tegime ka oma esimesed tähelepanekud kreeklaste kohta, mis ka hiljem kinnitust leidsid:

1)      Kõik kreeklased suitsetavad, palju. (WIN!  Varju reaktsioon iga uue kreeklase peale, kes lennujaamast väljudes koheselt suitsu süütab – „See on mu uus KODU!!!”)

2)      Kreeklased reeglitest ei hooli. Praktiliselt iga keelusildi all on mitu kreeklast, kes selle ärakeelatud asjaga tegeleb.

3)      Kreeka naised on tillukesed, aga karmid. Varju vahib ilmad pärani lennujaama ukse poole ja ütleb TeiselePoolele: „Appi, kas tõesti on siin ka lastel suitsetamine lubatud!?” Kui see „laps” aga ümber pööras, siis oli tegu vähemalt 30-aastase naisega.

Istusime siis lennujaama esisel pingil, tossasime kreeklaste kombel öö läbi ja mõtlesime mida edasi teha. Õnneks oli meie lahke reisile kutsuja meid informeerinud lennujaamast lahkuvate busside koha pealt. Ootasime hommiku ära ja läksime esimese, kella kuuese bussi peale, et sõita Lavriosse, kust lootsime suure kohaliku laevaga Syrosele saada. Nii lihtsalt see siiski minema ei pidanud, aga sellest juba järgmises peatükis.

28
mai
10

28. mai

On aeg teha üle saja aasta jällegi üks postitus siia maailma kõige ebapopulaarsemasse blogisse 😀 Ei, tegelikult ma ei kurdagi nii väga.

Kooliaasta saab kohe-kohe läbi, paar esseed veel India teemadel ja ülehomme lennukisse ja lõunapoolsetele radadele. Minu esimene lennureis, muide. Kardan ka, jah ikka kardan. Aga õnneks mitte liiga palju. Seda paganama suve on nii kaua oodatud, et parem kui see väääääga ilus tuleks! Pretty please…

Noh, kooli ma ei lõpetanud ja “kraadi” veel ei oma – ühe ainega läks halvasti ja see rikkus kogu protsessi. Enamuse kevadkuudest veetsin justkui mingisuguses halvatud seisundis, tundus, et kõik pudeneb käest. Ma ei pingutanudki enam, sest ei näinud selles mingit mõtet. Nüüd olen hakanud oma tardumusest välja tulema ja kõik eksamid, millele ma olen kohale läinud, olen ka positiivsetele tulemustele sooritanud. Naljakas, pärast iga sellist õnnestumist, hingan kergendatult ja olen enese üle tõeliselt rõõmus – nagu lapsuke, nagu ma ei oleks päris hulle ja veel hullemaidki asju kohanud, mille kõrval need mõned eksamid on vaid liivaterakesed…Aga selline on lihtsalt mu praegune eluperiood, tore.

Suveplaane on sel aastal väga palju. Kõigiga tahaks midagi koos teha, reisida, matkata, pidutseda, lihtsalt jutustada, jalutada…Teisest küljest tahaks väga ka lihtsalt omaette olla ja mõelda, lugeda. Kõik see tuleb kuidagi Eestimaa lühikesse suvesse mahutada. Küllap mahub ka. 🙂

Bye,

Varju

29
märts
10

29. märts

Üllatusega avastasin, et mul on sel nädalal ka teatud kohustulik loeng ja seda neli päeva järjest! And I actually had plans… mida juhtub üpriski harva. Sellega seoses olen sunnitud ka jälle puuduma tänasest “India kunsti” loengust, millest on kahju – ma olen sealt juba nii palju puudunud. Kohustuslik loeng lõppeb küll varem ära, aga kuna mul on 1. aprillil selle sama loengu ühe kirjatöö tähtaeg, siis ma lihtsalt pean võtma selle aja uurimiseks ja kirjutamiseks. Nüüd võiks vast küsida, miks ma seda kirjatööd vahenädalal ära ei teinud… Ega väga head põhjendust polegi – olin natuke füüsiliselt haige (tegelikult olen küll siiamaani), no ja psüühika eripäradest rääkimata, eks ole. Masendus ründab jälle vol. mustmiljon.

Elu paremalt poolelt – loen Anton Nigovi “Harjutusi” ja imestan, et ma pole seda varem kätte võtnud. Raamat on juba väga ammustest aegadest kuskil riiulil vedelenud. Ma ei ole veel kaugele jõudnud, sestap ei julge ka mingeid kokkuvõtvaid järeldusi teha. Võin ainult öelda, et hea lugemine on, minu omadele sarnased mõttekäigud – selliseid raamatuid on alati hea kohata. Ta lihtsalt käib Pariisis ringi ja mõtleb, filosofeerib. Just mulle sobiv, selline vaikne raamat. Kohvi ja sigarettide kõrvale. Registreerisin end veebruari alguses ka Tõnu Õnnepalu loengutele, mis nüüd varsti algavad. Loodan neist üsna palju, aga eks näis…

Üks tsitaat mainitud teosest, millest osa ka FBsse üles viskasin:

“On neid, kes leiavad kohe, juba sündides, oma koha siin maailmas, kelle tee on sirge ja lihtne, isegi kui ta on raske. Ja on teisi, kes ekslevad, kes usuvad leidvat siit ja sealt, kes katsuvad igal pool juurduda, aga kes on nagu need tühjad okaskerad, mida kõrbetuul üle düünide kihutab. Kas nende jaoks polegi halastust, kas nende jaoks polegi võlusõna, mis ütleks, tuul ära puhu, vihm, saja nüüd, et nad saaksid kasvatada juure ja lehed ja õied ja kanda palju vilja?”

Varju

16
märts
10

Elumuutusest

Muutuseid otsides hakkasin/sain veganiks. Säärane otsus mõjus imeliselt mu köögikatalusele. Kuna poetoite, mida veganil süüa kõlbaks, niisama lihtsalt ei leia, on see praktiliselt ka ainuke võimalus kõht korralikult ja maitsvalt (!) täis saada. Niisiis veedangi nüüd üpris suure osa oma päevadest pliidi ees seistes, põll ees, nagu korralik perenaine kunagi. Kes mind vähegi tunneb, see teab et tegu on ikka päris suure elumuutusega. Poleks veel natuke aega tagasi uskunud, aga kokkamine võib tõeliselt nauditav olla. Palju häid vegan-retsepte leidsin selliselt leheküljelt http://kadri10.pri.ee/veg/retseptid.php , mille omakorda leidsin eesti taimetoitlaste foorumist. Lehekülje omanikule olen äärmiselt tänulik – siiani on kõik retseptid väga hästi välja tulnud ja kibelen uusi proovima.

Muide, TeinePoolgi rõõmustab väga, et kokkan ja sööb mu taimseid roogi hea isuga, kiidusõnad huulil.

Kui nüüd täitsa aus olla, siis olen taimetoitlust varemgi katsetanud. Tollal olid mu võimalused erinevate toitude omatahtsi valmistamiseks aga nõnda napid, et mu toitumine muutus lihtsalt liiga ühekülgseks – kes see ikka tahaks päevast päeva ainult putrusid süüa, eks? Nõnda libisesingi tagasi lihatoidule, mida kodus valmistati. Ebameeldiv oli see langus küll – ebameeldiv lausa füüsiliselt. Olles u 3 kuud harjunud mõnusa kerge tunde ja mahedate maitsetega, mõjus esimene lihaamps lihtsalt jäledana. Aga nagu ma juba mainisin, ei olnud mul lihtsalt muud võimalust kui süüa seda, mida kodus kõik sõid. Oma raha ju praktiliselt polnud. Nüüd üritan mõistlikult arveldada ja koostada nädalaks ajaks enam-vähem kindla menüü. Puu- ja juurviljad ju eriti kallid pole. Sojatooted jms aga küll. Kuid arukalt planeerides ja mõttetud snäkid (igasugused keemiat täis topitud mis-iganes-kreemitopikesed jms) ära jättes, pole söömine kallimaks läinud, pigem vastupidi. Suureks rõõmuks on mulle ka, et see hirmus magusaisu on taanduma hakanud, mille ma julgeksin lugeda õige toitumise tulemuseks. See tervislikkuse osa on minu jaoks küll pigem lisahüve, sest tervislikkust ma oma otsuse langetamisel väga silmas ei pidanud. Küll aga loodan salamisi, et ehk hakkab ka kehakaal mingil hetkel langema – kuigi ka see polnud veganiks hakkamise põhjuseks. Nüüd siis vast tekibki küsimus, et miks ma sellise otsuse tegin. Aga vat sellepärast, et tegelikult ei ole meil (vähemalt tänapäeva läänemaailmas) mingisugust põhjust teistele elusolenditele liiga teha või neid tappa puhtalt omaenda kõhumure tõttu. Alternatiivseid toiduaineid ja nendest valmistatavat on tegelikult uskumatult palju. Praegu olen igal juhul oma otsuse õigsuses veendunud.

Ikka teie,

Varju

Igaks juhuks tasub vist mainida, et juhul kui seda inimestest hüljatud blogi keegi tõesti kunagi lugema satub ja ka just seda postitust, siis rõhutan, et kuna tegu on minu isikliku blogiga, kus ma väljendan enda parasjagu aktuaalseid vaateid, ei peaks keegi end siinkirjutatust  riivatuna tundma. See ei ole selle postituse eesmärgiks. Lisan selle märkuse, et ei juhtuks nii nagu olen mujal blogides kohanud – keegi loeb kellegi isiklikku arvamust mõnes ainult kirjutajat ennast puudutavas küsimuses ja tunnetab seda lugeja vastu suunatud propaganda või rünnakuna vms. Siinse blogi autor aga usub, et igal inimesel on õigus ise otsustada, mismoodi ta enda elu seab ja oma vaateid kellelegi peale suruda ei kavatse  🙂

21
dets.
09

Hüvasti, Toomas!

R.I.P.