Archive for the 'as I’ve heard from hell' Category

28
mai
10

28. mai

On aeg teha üle saja aasta jällegi üks postitus siia maailma kõige ebapopulaarsemasse blogisse 😀 Ei, tegelikult ma ei kurdagi nii väga.

Kooliaasta saab kohe-kohe läbi, paar esseed veel India teemadel ja ülehomme lennukisse ja lõunapoolsetele radadele. Minu esimene lennureis, muide. Kardan ka, jah ikka kardan. Aga õnneks mitte liiga palju. Seda paganama suve on nii kaua oodatud, et parem kui see väääääga ilus tuleks! Pretty please…

Noh, kooli ma ei lõpetanud ja “kraadi” veel ei oma – ühe ainega läks halvasti ja see rikkus kogu protsessi. Enamuse kevadkuudest veetsin justkui mingisuguses halvatud seisundis, tundus, et kõik pudeneb käest. Ma ei pingutanudki enam, sest ei näinud selles mingit mõtet. Nüüd olen hakanud oma tardumusest välja tulema ja kõik eksamid, millele ma olen kohale läinud, olen ka positiivsetele tulemustele sooritanud. Naljakas, pärast iga sellist õnnestumist, hingan kergendatult ja olen enese üle tõeliselt rõõmus – nagu lapsuke, nagu ma ei oleks päris hulle ja veel hullemaidki asju kohanud, mille kõrval need mõned eksamid on vaid liivaterakesed…Aga selline on lihtsalt mu praegune eluperiood, tore.

Suveplaane on sel aastal väga palju. Kõigiga tahaks midagi koos teha, reisida, matkata, pidutseda, lihtsalt jutustada, jalutada…Teisest küljest tahaks väga ka lihtsalt omaette olla ja mõelda, lugeda. Kõik see tuleb kuidagi Eestimaa lühikesse suvesse mahutada. Küllap mahub ka. 🙂

Bye,

Varju

29
sept.
09

Oeh, mul on ikka nii sassis psüühika, et jube hakkab.
Tahaks paremini…tahaks teha kõike paremini, osata rohkem, teada rohkem, aga enesedistsipliin on mu nõrgim koht ja siis ma muudkui feilin ja feilin ja feilin kõiges ja kogu aeg.
Ei maksa, mitte kunagi ei maksa liiga sügavale endasse kiigata.

Don’t mind me, yeah…

Varju

31
mai
09

Sessiaja mõtted

Vahel tekib selline peaaegu ketserlik mõte, et milleks ma üldse ülikoolis käin. Kooli alguses olin ma oma erialast tõelises vaimustuses ja kujutasin ette, et tean täpselt mida tulevikus teha tahan, aga häda on selles, et kõik need ilusad plaanid ei tundugi mulle enam nii ilusad. Nii et ma nüüd ei teagi… Aga ikkagi milleks? Mulle tundub, et enamik inimesi käib ülikoolis selleks, et lihtsalt ühiskondlikult vastuvõetav olla. Tegelikult on minuga samamoodi. Inimesi on muidugi erinevaid ja erineva elutunnetusega jne, aga üldiselt vaadatakse ikkagi üsna kehvasti nende pääle, kes ülikooli pooleli jätavad või sinna sootuks mitte minna otsustavad. Esimene mõte, mis pähe kerkib on tõenäoliselt: “Näe, ta ei saanud hakkama! Ta on liiga rumal, laisk või muidu veider. Ühesõnaga luuser.” Pealegi puhtalt iseendast rääkides, mis siis oleks mu varuplaaniks kui ülikooli pooleli jätta otsustaksin? Kirjutada luuletusi? Laulda? Aga nimetage mulle üks inimene Eestis, kes puhtalt nimetatud tegevustest  ära elab, seejuures mitte enda ideaalidest/arusaamadest loobudes???

(Muidugi on ka inimesi, kellel pole ülikooliharidust, aga kes sellegipoolest on lugupeetud ning saavad oma eluga hästi hakkama. See nõuab aga mu meelest säärast enesekindlust ja tugevust, milleks mina võimeline pole, just sellele ühiskondlikule survele vastu panemise mõttes siis.)

Minu ideaalelu oleks säärane: elaksin koos TeisePoolega kuskil ilusas maakohas, võimalikult kaugel teistest inimestest. Kui oleks tuju, teeks peenraidki ja kasvataks omale juurvilju/puuvilju. Suurema osa päevast veedaks raamatuid lugedes ja muusikat kuulates, vahel viskaks paberile mõned luuletused. Aeg-ajalt käiks linnas kontserdil või teatrietendust vaatamas…jne. Kõlab naiivselt, eks? Ja ongi naiivne, sest sellist elu ei saa ma kunagi elama hakata. See eeldaks kas suurt pärandust või lotovõitu või kurat-teab-mida. Päriselus pean ma tõenäoliselt hakkama keeletoimetajaks või õpetajaks (eeldusel, et tõesti on võimalik säärast “erialast” tööd leida arvestades kui palju inimesi meie koolis selle eesti filli lõpetavad…) või klienditeenindajaks. Need kolm tunduvad kõik ikka piisavalt hirmuäratavate väljavaadetena, sest ma ei TAHA neid ameteid pidada ja ma olen täiesti kindel, et ma ka ei sobi ühekski neist.

Ja ongi nii, et tegelikult ei saa mina ja arvatavasti ka paljud teised (kui mitte enamik inimesi) elada sellist elu või teha sellist tööd nagu me sooviksime. See aga tähendab omakorda hulka õnnetuid inimesi. Õnnetud inimesed tähendab jällegi haiget ühiskonda, mis toodab neid õnnetuid üha juurde. Neetud nõiaring.

Need on minu sessiaegsed mõtted, mis tulevad pähe parajasti siis kui tegelikult peaksin järjekordset kirjandusteose analüüsi kirjutama.

Hala, hala, hala…

Teie Varju.

04
nov.
08

Kell on 4 öösel…

…ja ma istun ärkvel ning õpin morfoloogia eksamiks, mis toimub juba nelja tunni pärast. Käisin just suitsupausil ja nägin, et mina õpin morfoloogiat, aga taevas säravad tähed nii igaveselt ja lõputult, et miski minus peatus hetkeks ja ma läksin ajutiselt hulluks. Kohvitass muutus kahe minutiga külmaks. Rohelised jänesed ujuvad udulooride garderoobis. Mõistate!?

07
okt.
08

Natuke nukra olekuga üksik kollane puuleht oli maandunud mu jaki kapuutsi sees. Leidsin ta sealt juba kooli ees sigaretti pahvides. Jakk rippus mu vasakul käel ja seal ta oligi- minu üksik kollane leheke. Jätsin ta sinna ja kui koju jõudsin oli ta ikka veel alles. Pudenes põrandale kui iluasjake. Natuke aega vedeles põrandal, siis korjasin üles ja viskasin oma lehekese prügikasti. Las ta olla seal.

15
veebr.
08

tekib totruste tumedale teele tolmunud tahtest tõusnud tuleriit




Blog Stats

  • 15,394 hits

Twitter Updates

Värsked kommentaarid

caitir on
caitir on
varjuneid on
caitir on
varjuneid on