Archive for the 'mõtisklus' Category

29
sept.
09

Oeh, mul on ikka nii sassis psüühika, et jube hakkab.
Tahaks paremini…tahaks teha kõike paremini, osata rohkem, teada rohkem, aga enesedistsipliin on mu nõrgim koht ja siis ma muudkui feilin ja feilin ja feilin kõiges ja kogu aeg.
Ei maksa, mitte kunagi ei maksa liiga sügavale endasse kiigata.

Don’t mind me, yeah…

Varju

31
mai
09

Sessiaja mõtted

Vahel tekib selline peaaegu ketserlik mõte, et milleks ma üldse ülikoolis käin. Kooli alguses olin ma oma erialast tõelises vaimustuses ja kujutasin ette, et tean täpselt mida tulevikus teha tahan, aga häda on selles, et kõik need ilusad plaanid ei tundugi mulle enam nii ilusad. Nii et ma nüüd ei teagi… Aga ikkagi milleks? Mulle tundub, et enamik inimesi käib ülikoolis selleks, et lihtsalt ühiskondlikult vastuvõetav olla. Tegelikult on minuga samamoodi. Inimesi on muidugi erinevaid ja erineva elutunnetusega jne, aga üldiselt vaadatakse ikkagi üsna kehvasti nende pääle, kes ülikooli pooleli jätavad või sinna sootuks mitte minna otsustavad. Esimene mõte, mis pähe kerkib on tõenäoliselt: “Näe, ta ei saanud hakkama! Ta on liiga rumal, laisk või muidu veider. Ühesõnaga luuser.” Pealegi puhtalt iseendast rääkides, mis siis oleks mu varuplaaniks kui ülikooli pooleli jätta otsustaksin? Kirjutada luuletusi? Laulda? Aga nimetage mulle üks inimene Eestis, kes puhtalt nimetatud tegevustest  ära elab, seejuures mitte enda ideaalidest/arusaamadest loobudes???

(Muidugi on ka inimesi, kellel pole ülikooliharidust, aga kes sellegipoolest on lugupeetud ning saavad oma eluga hästi hakkama. See nõuab aga mu meelest säärast enesekindlust ja tugevust, milleks mina võimeline pole, just sellele ühiskondlikule survele vastu panemise mõttes siis.)

Minu ideaalelu oleks säärane: elaksin koos TeisePoolega kuskil ilusas maakohas, võimalikult kaugel teistest inimestest. Kui oleks tuju, teeks peenraidki ja kasvataks omale juurvilju/puuvilju. Suurema osa päevast veedaks raamatuid lugedes ja muusikat kuulates, vahel viskaks paberile mõned luuletused. Aeg-ajalt käiks linnas kontserdil või teatrietendust vaatamas…jne. Kõlab naiivselt, eks? Ja ongi naiivne, sest sellist elu ei saa ma kunagi elama hakata. See eeldaks kas suurt pärandust või lotovõitu või kurat-teab-mida. Päriselus pean ma tõenäoliselt hakkama keeletoimetajaks või õpetajaks (eeldusel, et tõesti on võimalik säärast “erialast” tööd leida arvestades kui palju inimesi meie koolis selle eesti filli lõpetavad…) või klienditeenindajaks. Need kolm tunduvad kõik ikka piisavalt hirmuäratavate väljavaadetena, sest ma ei TAHA neid ameteid pidada ja ma olen täiesti kindel, et ma ka ei sobi ühekski neist.

Ja ongi nii, et tegelikult ei saa mina ja arvatavasti ka paljud teised (kui mitte enamik inimesi) elada sellist elu või teha sellist tööd nagu me sooviksime. See aga tähendab omakorda hulka õnnetuid inimesi. Õnnetud inimesed tähendab jällegi haiget ühiskonda, mis toodab neid õnnetuid üha juurde. Neetud nõiaring.

Need on minu sessiaegsed mõtted, mis tulevad pähe parajasti siis kui tegelikult peaksin järjekordset kirjandusteose analüüsi kirjutama.

Hala, hala, hala…

Teie Varju.

06
apr.
09

Vägistamisest

Me tegeleme ülikoolis ohtralt kirjanduse vägistamisega või nagu nemad selle kohta ütlevad – kirjandusteoste analüüsiga. Mina olen selles samuti kaasosaline. Ma võtan ühe inimese poolt kirja pandud teose ja “tõlgendan” seda enda elukogemuse, assotsiatsioonide, muljete kaudu. Kirjandust õppides muutume jäledaiks pervertideks, kes teose autori mõtteid moonutavad, lisades neile ohtralt enda omi. Vahel saavad mõne hääks peetava arvustaja tõlgendused teose kohta määravaiks ja jäävad püsima aastakümneiks. Võib isegi juhtuda, et tekst ise saab nii püsivalt kannatada, et kõik uued lugejad näevad selles ainult päätõlgendaja moonutusi.
Jõle on mõelda, et kui ma kunagi ehk mõne enda raamatuga maha saan, siis võetakse mu lapsuke ja kõik need kirjandusmaniakid asuvad ta seeliku alla piiluma ja kõige intiimsemaid piirkondi üksipulgi näperdama. Ja kui mina kui autor siis ta kaitseks sõna peaksin võtma ja rääkima, et seal seeliku all neid asju ei ole, mida nood käppijad näevad, siis hakatakse rääkima, et küllap ma need kuidagi alateadlikult sinna ikkagi toppisin. Milline paradoksaalne olukord! Ühest küljest soovib ju iga autor, et tema tekste loetaks ja neist räägitaks, teisest küljest on nii kole lasta oma vaimuvilja kõigil neil inimestel lahata…Seda nimetatakse lugeja osalemiseks teose loomeprotsessis, mina nimetan seda vägistamiseks, kuid ilma selleta me ju ka ei saa. Me oleme perverdid, kellele ei olegi ravi ette nähtud ja meie süütunnegi hääbub ajapikku ja viimaks me sureme. Meie poolt räbalaiks kepitud raamatud aga võivad elada veel kaua, annaks jumal neile vaid võime olla nii tugevad, nii imelised ja tugevad, et nad sest kõigest kord taastuksid!

01
apr.
09

Ja sa ei harju sellega iial

Ma palju matustest ei mäleta.
Hästi on meeles ainult see kuidas ema mind närviliselt köögi ukse vahelt piilus ja vanaemale poetas, et ta ei tea kuidas seda mulle öelda.
Ja mina vaatasin teda, marssisin kööki ja küsisin, mida nad mu eest siis varjavad.
Mu ema vaatas mulle otsa ja ütles lause, millest ma sain aru, et midagi on mu isaga. Vaatasin talle imestades otsa ja alles siis sain aru, et ta oli öelnud, et mu isa on surnud.
Varsti läksime siis matustele, vähe inimesi, õnnetu vanaema, vihma tibutas…ema jalutas eemal ja tõmbas närviliselt suitsu.

Ja siis peielaud, purjus inimesed, suitsupilved, mälestuste heietamine.Ja alles hiljem, mõne aja pärast sain aru, et see oligi kõik. Ja ma ei saanudki temaga kunagi korralikult rääkida, ma ei tea, milline inimene ta tegelikult oli, ma ei tea, millest ta unistas või oli unistanud, ma ei saanud rääkida talle endast,  kurta talle oma muresid ega kuulata tema omasid..Ma ju kohtusin temaga teadlikus eas ainult 4 korda….Kuigi nüüd on sellest möödas juba 5 aastat tuleb mul ikkagi aeg-ajalt mõte, et peaksin ta üles otsima ja temaga viimaks rääkima, mõne sekundi pärast alles taipan, et…

Mõne kuu pärast suri ka mu vanaisa, üksinda, haiglas. Meid ei olnud seal.

Ja elu peab edasi minema.

Ja leppima ju peab.

Ja sa ei harju sellega iial.

18
märts
09

Njah

Nojah, tegelikult pole minu asi, eks ole…Aga mina arvan, et kui sa väidad, et oled mingit usku, siis käitu vastavalt. Ei oskagi kohe öelda kas see on kuidagi naljakas või hämmelduma panev või…aga kui vaadata neid neide, kes ennast kristlasteks nimetavad kuskil orkutis või rates paljaid rindu ja puusi näitamas, siis tahaks ikka küsida, et wtf…No häirib…lihtsalt häirib. Mitte et inimene ei võiks enda kehaosi paljastada või oma ilusate vormide üle uhke olla,  aga selle usuga vast eriti kokku ei klapi.

18
aug.
08

Üks väike sigaret ja vaade öisele Tallinnale..Tuul mu juustes…ja toas aurav tassike teed. Õhus on tunda sügisehõngu, mis tuletab meelde kunagist üksildast jalutuskäiku Nõmmel. Sahisevad lehed mu jalge all ja raudteesild ja Rahumäe surnuaia sügislehtedesse uppunud hauad. Tol korral ma nutsin ilu pärast, sest seda oli nii palju, et tegi mulle haiget. Ja nii hea oli nutta ja tunda, et teisiti ei võigi, et elul on veel midagi pakkuda ja seda on palju. Tunne, et ma elan veel, rõõm ainult sellest, et elan. Tol hetkel ma sündisin uuesti, et elada vaid puhtale ilule, et elada ja hingata sisse uusi sügiseid nagu see praegune, mis saabumas.  Ja vaadata jälle kuidas lehed omandavad kõikvõimalikke värvitoone ja tunda, et elul on midagi pakkuda seni kuni meie ümber ja sees on alles too jumalik, kõikvõimas, kõikehaarav, haigettegevalt õnnestav ilu.

08
juuni
08

Mõned luuletuste moodi asjad…

Mis sa arvad

Kas keegi kuulis

Kui elu meist üle käis?

Kui aeg tegi pausi

Ja korraks

Ta justkui

Vägistas meid

 

 

Pilved vaatasid selja taha

Kus aerutas sünge vanamees

Ta seiras meid taevaservalt

Ja kogu ilm sai ta naeru täis