Arhiiv: 15. veebr. 2008

15
veebr.
08

Franciscus Assisist

Kunagi ürgammusel ajal (vähemalt praegu tundub, et see oli juba päris ammu) oli Varjuneid kristlane. Ja väga siiras kristlane. Käis nädalas kolm korda kirikus, võttis ette mitmetunniseid palveid ja pikki paaste. Kõike seda lootuses muutuda kristlaste jumala sarnaseks, Suureks Armastajaks. Kui Varjuneid seda juba aastaid üritanud oli, tabasid teda äkki kahtlused. Enda ümber ringi vaadates nägi ta vaid inimesi, kes ei püüdnudki sama palju kui tema. Inimesi, kes pigem lootsid pääseda samasse õndsusesse ja jumalasarnasusse kuidagi ümber nurga hiilides. Varjuneid üritas neid inimesi ja nende tegusid ignoreerida ja ikka edasi oma ahtakesel rajal püsida. Aga aeg läks edasi ja ta märkas, et see ei toimi- ta ei saa enam kauem teeselda, et ta noid teisi ei märka ja kui vale see talle ka ei tundunud, et teiste teod teda häirivad (ei pidanud ta ju ennast iseenesest sugugi paremaks või pühamaks), pidi ta viimaks siiski hakkama sellele rohkem tähelepanu pöörama. Varjuneid mõtles toimuva üle palju. Istus kodus voodiserval ja mõtles ning kõndis lumises metsatukas ja mõtles, mõtles, mõtles…

Meeles mõlkus tal kogu aeg Raamat ühest mehest. Mehest, kes ei teinud kompromisse ei ühiskonna, perekonna ja sõprade arusaamade ega iseenda ihugagi. Mehest, kelle Teekonda juhtis Nägemus ja kellele see Nägemus ja see Teekond olid nii kallid, et ta loobus pigem kõigest muust siin elus  kui neist kahest. See mees oli väike vaene mees Assisi linnast, Põhja-Itaaliast. Franciscus ei sündinud vaesena, hoopis vastupidi. Nooruses ei jäänud tal vara poolest millestki puudu. Aga talle anti Nägemus ja siis ta äkki teadis, mida tegema peab. Ta jättis enda ilma rahast, ilusatest riietest, isegi peavarjust ja oma vanemate toetusest, et asuda Teekonnale, mis võis viia teda kõikjale- nii läbi surma kui ka vastu igatsetud igavesele õndsusele, Kristusele, keda ta nii väga armastas. La Verna mäel sai ta viimaks oma jumalalt seda, mida oli palunud, kogeda Jumala haavu enda ihus ja Jumala armastust enda südames. Siis võis ta surra, sest Nägemus oli lõplikult võitnud. See Teekond oli olnud kõike muud kui kerge, aga Franciscus võttis seda mängleva kergusega ning muretult, sest tema silmad olid pidevalt suunatud Teekonna lõppsihile. Ta ei teinud iial ei endale ega oma vendadele mingisuguseid hinnaalandusi, mis puudutas nende igapäevaseid eluviise. Ja Emand Vaesus oli talle karmiks kaaslaseks, kelle ilu ta ometi igapäevaselt imetles. Franciscus mõistis kui vaba on inimene, kellel pole mitte midagi, sest siis on tal tegelikult kõik. Põllud, mäed ja linnad- kõik kuulusid talle, kuid ta ei teadnud  ühelgi hommikul, millega õhtul oma kõhtu täita. Ta ei nurisenud ega kaevelnud, ta laulis ja tantsis rõõmust oma Teekonnal…

Siis sai Varjuneid aru, milline peaks tegelikult olema ka tema tõeline pühendumine, et tema enda Teekonnal oleks mõte ning siht. Ta sai ka aru, et tal ei jätku nii palju jõudu, et käia sellistes jälgedes nagu Franciscus need endast maha jätnud oli. Varjuneid oli vaadanud teiste tegudele, aga tema ise, ka tema ei küündinud, ei suutnud, ei saanud. Ta sai aru, et tema jaoks jääb La Verna igavesti kättesaamatuks.

Nüüd pole Varjuneid juba tükk aega enam kristlane. Aga sellegipoolest mõtleb ta sageli väikesele vaesele mehele ja naeratab. Võib-olla on lugu Franciscusest kõigest muinasjutt, aga kindel on see, et mõned sihid on väärt loobumisi, suuri loobumisi. Oleks vaid rohkem neid inimesi, kes julgeksid asuda oma Teekonnale lauluviis suus, silme ees Nägemus…

(Murray Bodo. Teekond ja Nägemus.- ühe mehe nägemus Franciscusest, mis mulle kord nii südamelähedaseks sai)

Advertisements
15
veebr.
08

tekib totruste tumedale teele tolmunud tahtest tõusnud tuleriit

10
veebr.
08

Huhh…

Lõpuks ometi õnnestus mul oma äraununenud WordPressi salasõna uuendada. Oleksin juba uut kontot hakanud tegema kui siis lõpuks meenus, millisele oma miljonist e-postkastist ma uue salasõna saata lasin. Vahepeal on olnud miljon mõtet, mida siia kirjutada ja puha, aga enamus neist on loomulikult selles argielu tohuvabohus ammu kaotsi läinud.

Sess läbi ja uus semester kenasti (loe: hirmuäratavaltloengutejakodutööderohkelt) alanud. Ja ma otsustasin nüüd tubliks hakata ja oma korratut õppimissüsteemi parandada. Ma annan endale aru kui palju paremaid tulemusi ma tegelikult oleksin võinud eksamitel saada ja see on väääga valusssss. 

 I’ll be back soon…

 Siiralt Teie,

 Pikalt Kadunud Olnud, Aga Siiani Elus,

 Varjuneid