31
mai
09

Sessiaja mõtted

Vahel tekib selline peaaegu ketserlik mõte, et milleks ma üldse ülikoolis käin. Kooli alguses olin ma oma erialast tõelises vaimustuses ja kujutasin ette, et tean täpselt mida tulevikus teha tahan, aga häda on selles, et kõik need ilusad plaanid ei tundugi mulle enam nii ilusad. Nii et ma nüüd ei teagi… Aga ikkagi milleks? Mulle tundub, et enamik inimesi käib ülikoolis selleks, et lihtsalt ühiskondlikult vastuvõetav olla. Tegelikult on minuga samamoodi. Inimesi on muidugi erinevaid ja erineva elutunnetusega jne, aga üldiselt vaadatakse ikkagi üsna kehvasti nende pääle, kes ülikooli pooleli jätavad või sinna sootuks mitte minna otsustavad. Esimene mõte, mis pähe kerkib on tõenäoliselt: “Näe, ta ei saanud hakkama! Ta on liiga rumal, laisk või muidu veider. Ühesõnaga luuser.” Pealegi puhtalt iseendast rääkides, mis siis oleks mu varuplaaniks kui ülikooli pooleli jätta otsustaksin? Kirjutada luuletusi? Laulda? Aga nimetage mulle üks inimene Eestis, kes puhtalt nimetatud tegevustest  ära elab, seejuures mitte enda ideaalidest/arusaamadest loobudes???

(Muidugi on ka inimesi, kellel pole ülikooliharidust, aga kes sellegipoolest on lugupeetud ning saavad oma eluga hästi hakkama. See nõuab aga mu meelest säärast enesekindlust ja tugevust, milleks mina võimeline pole, just sellele ühiskondlikule survele vastu panemise mõttes siis.)

Minu ideaalelu oleks säärane: elaksin koos TeisePoolega kuskil ilusas maakohas, võimalikult kaugel teistest inimestest. Kui oleks tuju, teeks peenraidki ja kasvataks omale juurvilju/puuvilju. Suurema osa päevast veedaks raamatuid lugedes ja muusikat kuulates, vahel viskaks paberile mõned luuletused. Aeg-ajalt käiks linnas kontserdil või teatrietendust vaatamas…jne. Kõlab naiivselt, eks? Ja ongi naiivne, sest sellist elu ei saa ma kunagi elama hakata. See eeldaks kas suurt pärandust või lotovõitu või kurat-teab-mida. Päriselus pean ma tõenäoliselt hakkama keeletoimetajaks või õpetajaks (eeldusel, et tõesti on võimalik säärast “erialast” tööd leida arvestades kui palju inimesi meie koolis selle eesti filli lõpetavad…) või klienditeenindajaks. Need kolm tunduvad kõik ikka piisavalt hirmuäratavate väljavaadetena, sest ma ei TAHA neid ameteid pidada ja ma olen täiesti kindel, et ma ka ei sobi ühekski neist.

Ja ongi nii, et tegelikult ei saa mina ja arvatavasti ka paljud teised (kui mitte enamik inimesi) elada sellist elu või teha sellist tööd nagu me sooviksime. See aga tähendab omakorda hulka õnnetuid inimesi. Õnnetud inimesed tähendab jällegi haiget ühiskonda, mis toodab neid õnnetuid üha juurde. Neetud nõiaring.

Need on minu sessiaegsed mõtted, mis tulevad pähe parajasti siis kui tegelikult peaksin järjekordset kirjandusteose analüüsi kirjutama.

Hala, hala, hala…

Teie Varju.

Advertisements

1 Response to “Sessiaja mõtted”


  1. 1 caitir
    mai 31, 2009, 11:25 e.l.

    Oh mu kallis Varju…..:( Ma jagan su kurbust ja seisukohti täielikult! Sa peaksid kirjutama mõttega asju, mitte mingeid esseesid vorpima..nagu konveierilt. Jah, see kõik toodab vaid haiget ühiskonda juurde ja kahju on märkida, et ka meie ehk oleme nakkuse saanud ning selle edasikandjad…..:( Mäletad veel meie kunagisi ideaale ja mässu?:) Aga meenutada on tore:P


Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s




Blog Stats

  • 15,399 hits

Twitter Updates

Värsked kommentaarid

caitir on
caitir on
varjuneid on
caitir on
varjuneid on

%d bloggers like this: