09
dets.
07

Ja jälle jäi maailm vaesemaks ühe suurepärase inimese võrra. Surm võttis ühe imekauni hinge oma valdusesse. See oli inimene täis annet ja tarkust, kuid eelkõige tohutut armastust. Me ei olnud iseenesest lähedased ega puutunud just palju kokku, ometi iga kord kui kohtusime oli tal ikka midagi head ja ilusat öelda, mis mind alati liigutas ja mu tuju tõstis, isegi siis kui mul oli parajasti raske depressioon.

Ja ta ei teeselnud kedagi, kes ta ei olnud,vaid jäi alati endaks. Sageli vaatasin tema poole üles siira austuse ja imetlusega, et selliseid inimesi siin maailmas üldse leidub. Tema lastel oli parim isa, keda omada. Isa, kes oli valmis kasvõi südaöösel neile teise linnaserva järele sõitma. Isa, kes kuulas alati ära nende mured ja aitas neid lahendada. Isa, kes ei mõistnud kunagi hukka vaid soovis alati näha parimat. Ja peale selle suutis ta ka olla alati osavõtlik ja kaastundlik teiste suhtes. Ma olen tänulik, et sain nii vähekenegi T.-i tunda.

Jälle üks inimene, keda me enam kunagi ei kohta.

Ja me oleme selle võrra väga palju vaesemad.

Minu sügav kaastunne traagiliselt hukkunud T.-i abikaasale ja lastele.

Advertisements

0 Responses to “”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s




Blog Stats

  • 15,474 hits

Twitter Updates

Värsked kommentaarid

caitir on
caitir on
varjuneid on
caitir on
varjuneid on

Leheküljed


%d bloggers like this: