Oeh, mul on ikka nii sassis psüühika, et jube hakkab.
Tahaks paremini…tahaks teha kõike paremini, osata rohkem, teada rohkem, aga enesedistsipliin on mu nõrgim koht ja siis ma muudkui feilin ja feilin ja feilin kõiges ja kogu aeg.
Ei maksa, mitte kunagi ei maksa liiga sügavale endasse kiigata.
Don’t mind me, yeah…
Varju
Vahel tekib selline peaaegu ketserlik mõte, et milleks ma üldse ülikoolis käin. Kooli alguses olin ma oma erialast tõelises vaimustuses ja kujutasin ette, et tean täpselt mida tulevikus teha tahan, aga häda on selles, et kõik need ilusad plaanid ei tundugi mulle enam nii ilusad. Nii et ma nüüd ei teagi… Aga ikkagi milleks? Mulle tundub, et enamik inimesi käib ülikoolis selleks, et lihtsalt ühiskondlikult vastuvõetav olla. Tegelikult on minuga samamoodi. Inimesi on muidugi erinevaid ja erineva elutunnetusega jne, aga üldiselt vaadatakse ikkagi üsna kehvasti nende pääle, kes ülikooli pooleli jätavad või sinna sootuks mitte minna otsustavad. Esimene mõte, mis pähe kerkib on tõenäoliselt: “Näe, ta ei saanud hakkama! Ta on liiga rumal, laisk või muidu veider. Ühesõnaga luuser.” Pealegi puhtalt iseendast rääkides, mis siis oleks mu varuplaaniks kui ülikooli pooleli jätta otsustaksin? Kirjutada luuletusi? Laulda? Aga nimetage mulle üks inimene Eestis, kes puhtalt nimetatud tegevustest ära elab, seejuures mitte enda ideaalidest/arusaamadest loobudes???
(Muidugi on ka inimesi, kellel pole ülikooliharidust, aga kes sellegipoolest on lugupeetud ning saavad oma eluga hästi hakkama. See nõuab aga mu meelest säärast enesekindlust ja tugevust, milleks mina võimeline pole, just sellele ühiskondlikule survele vastu panemise mõttes siis.)
Minu ideaalelu oleks säärane: elaksin koos TeisePoolega kuskil ilusas maakohas, võimalikult kaugel teistest inimestest. Kui oleks tuju, teeks peenraidki ja kasvataks omale juurvilju/puuvilju. Suurema osa päevast veedaks raamatuid lugedes ja muusikat kuulates, vahel viskaks paberile mõned luuletused. Aeg-ajalt käiks linnas kontserdil või teatrietendust vaatamas…jne. Kõlab naiivselt, eks? Ja ongi naiivne, sest sellist elu ei saa ma kunagi elama hakata. See eeldaks kas suurt pärandust või lotovõitu või kurat-teab-mida. Päriselus pean ma tõenäoliselt hakkama keeletoimetajaks või õpetajaks (eeldusel, et tõesti on võimalik säärast “erialast” tööd leida arvestades kui palju inimesi meie koolis selle eesti filli lõpetavad…) või klienditeenindajaks. Need kolm tunduvad kõik ikka piisavalt hirmuäratavate väljavaadetena, sest ma ei TAHA neid ameteid pidada ja ma olen täiesti kindel, et ma ka ei sobi ühekski neist.
Ja ongi nii, et tegelikult ei saa mina ja arvatavasti ka paljud teised (kui mitte enamik inimesi) elada sellist elu või teha sellist tööd nagu me sooviksime. See aga tähendab omakorda hulka õnnetuid inimesi. Õnnetud inimesed tähendab jällegi haiget ühiskonda, mis toodab neid õnnetuid üha juurde. Neetud nõiaring.
Need on minu sessiaegsed mõtted, mis tulevad pähe parajasti siis kui tegelikult peaksin järjekordset kirjandusteose analüüsi kirjutama.
Hala, hala, hala…
Teie Varju.
Me tegeleme ülikoolis ohtralt kirjanduse vägistamisega või nagu nemad selle kohta ütlevad – kirjandusteoste analüüsiga. Mina olen selles samuti kaasosaline. Ma võtan ühe inimese poolt kirja pandud teose ja “tõlgendan” seda enda elukogemuse, assotsiatsioonide, muljete kaudu. Kirjandust õppides muutume jäledaiks pervertideks, kes teose autori mõtteid moonutavad, lisades neile ohtralt enda omi. Vahel saavad mõne hääks peetava arvustaja tõlgendused teose kohta määravaiks ja jäävad püsima aastakümneiks. Võib isegi juhtuda, et tekst ise saab nii püsivalt kannatada, et kõik uued lugejad näevad selles ainult päätõlgendaja moonutusi.
Jõle on mõelda, et kui ma kunagi ehk mõne enda raamatuga maha saan, siis võetakse mu lapsuke ja kõik need kirjandusmaniakid asuvad ta seeliku alla piiluma ja kõige intiimsemaid piirkondi üksipulgi näperdama. Ja kui mina kui autor siis ta kaitseks sõna peaksin võtma ja rääkima, et seal seeliku all neid asju ei ole, mida nood käppijad näevad, siis hakatakse rääkima, et küllap ma need kuidagi alateadlikult sinna ikkagi toppisin. Milline paradoksaalne olukord! Ühest küljest soovib ju iga autor, et tema tekste loetaks ja neist räägitaks, teisest küljest on nii kole lasta oma vaimuvilja kõigil neil inimestel lahata…Seda nimetatakse lugeja osalemiseks teose loomeprotsessis, mina nimetan seda vägistamiseks, kuid ilma selleta me ju ka ei saa. Me oleme perverdid, kellele ei olegi ravi ette nähtud ja meie süütunnegi hääbub ajapikku ja viimaks me sureme. Meie poolt räbalaiks kepitud raamatud aga võivad elada veel kaua, annaks jumal neile vaid võime olla nii tugevad, nii imelised ja tugevad, et nad sest kõigest kord taastuksid!
Ma palju matustest ei mäleta.
Hästi on meeles ainult see kuidas ema mind närviliselt köögi ukse vahelt piilus ja vanaemale poetas, et ta ei tea kuidas seda mulle öelda.
Ja mina vaatasin teda, marssisin kööki ja küsisin, mida nad mu eest siis varjavad.
Mu ema vaatas mulle otsa ja ütles lause, millest ma sain aru, et midagi on mu isaga. Vaatasin talle imestades otsa ja alles siis sain aru, et ta oli öelnud, et mu isa on surnud.
Varsti läksime siis matustele, vähe inimesi, õnnetu vanaema, vihma tibutas…ema jalutas eemal ja tõmbas närviliselt suitsu.
Ja siis peielaud, purjus inimesed, suitsupilved, mälestuste heietamine.Ja alles hiljem, mõne aja pärast sain aru, et see oligi kõik. Ja ma ei saanudki temaga kunagi korralikult rääkida, ma ei tea, milline inimene ta tegelikult oli, ma ei tea, millest ta unistas või oli unistanud, ma ei saanud rääkida talle endast, kurta talle oma muresid ega kuulata tema omasid..Ma ju kohtusin temaga teadlikus eas ainult 4 korda….Kuigi nüüd on sellest möödas juba 5 aastat tuleb mul ikkagi aeg-ajalt mõte, et peaksin ta üles otsima ja temaga viimaks rääkima, mõne sekundi pärast alles taipan, et…
Mõne kuu pärast suri ka mu vanaisa, üksinda, haiglas. Meid ei olnud seal.
Ja elu peab edasi minema.
Ja leppima ju peab.
Ja sa ei harju sellega iial.
Nojah, tegelikult pole minu asi, eks ole…Aga mina arvan, et kui sa väidad, et oled mingit usku, siis käitu vastavalt. Ei oskagi kohe öelda kas see on kuidagi naljakas või hämmelduma panev või…aga kui vaadata neid neide, kes ennast kristlasteks nimetavad kuskil orkutis või rates paljaid rindu ja puusi näitamas, siis tahaks ikka küsida, et wtf…No häirib…lihtsalt häirib. Mitte et inimene ei võiks enda kehaosi paljastada või oma ilusate vormide üle uhke olla, aga selle usuga vast eriti kokku ei klapi.
Üks väike sigaret ja vaade öisele Tallinnale..Tuul mu juustes…ja toas aurav tassike teed. Õhus on tunda sügisehõngu, mis tuletab meelde kunagist üksildast jalutuskäiku Nõmmel. Sahisevad lehed mu jalge all ja raudteesild ja Rahumäe surnuaia sügislehtedesse uppunud hauad. Tol korral ma nutsin ilu pärast, sest seda oli nii palju, et tegi mulle haiget. Ja nii hea oli nutta ja tunda, et teisiti ei võigi, et elul on veel midagi pakkuda ja seda on palju. Tunne, et ma elan veel, rõõm ainult sellest, et elan. Tol hetkel ma sündisin uuesti, et elada vaid puhtale ilule, et elada ja hingata sisse uusi sügiseid nagu see praegune, mis saabumas. Ja vaadata jälle kuidas lehed omandavad kõikvõimalikke värvitoone ja tunda, et elul on midagi pakkuda seni kuni meie ümber ja sees on alles too jumalik, kõikvõimas, kõikehaarav, haigettegevalt õnnestav ilu.
Mis sa arvad
Kas keegi kuulis
Kui elu meist üle käis?
Kui aeg tegi pausi
Ja korraks
Ta justkui
Vägistas meid
Pilved vaatasid selja taha
Kus aerutas sünge vanamees
Ta seiras meid taevaservalt
Ja kogu ilm sai ta naeru täis
Tegelikult pole inetuid inimesi olemas. Inimesed on just sellised nagu nad on ja inimese juures on kõik ilus. Selle pildiseeria ideeks on lihtsalt tuua näiteid naisterahvastest, kes minu subjektiivsele (rõhk sõnal “subjektiivse”) meelele kõige enam ilu on toonud.
1. Marina Vlady
Foto: www.bestofrussia.ca/ images/vlady4.jpg
Tõeline kaunitar. Prantsuse näitlejatar, kes oli muide abielus kuulsa vene lauliku Vladimir Võssotskiga. Nende armastusloost ja kooselust Võssotskiga on Vlady avaldanud ka raamatu, mis maakeeldegi tõlgitud. “Katkenud lend” kuulub ka minu lemmikraamatute hulka.
Kunagi sai sõbrannaga arutatud, et kui saaks iseenda välimuse kellegi teise oma vastu välja vahetada, siis kelle mina valiksin. Alguses ütlesin, et ega eriti ei vahetakski kellegagi, ma olen enda omaga päris rahul. Hiljem mõtlesin veel samal teemal, et kui just peaks kellegi välja valima siis langeks mu valik Vladyle. Ta on minu jaoks üsnagi ideaalkuju sellest, milline üks naisterahvas välja peaks nägema.
2. Angelina Jolie
Foto: www.alleba.com
Noh sellise natuke tuunitud foto leidsin oma iluideaalist number kaks. Angelina välimusest olen siit-sealt üsna vastakaid arvamusi kuulnud. Mõnele meeldib väga ja mõnele ei meeldi kohe üldse. Mulle meeldib väga.
3. Michelle Pfeiffer
Foto: imagecache2.allposters.com/images/pic/73/039_…
Filmist “White Oleander” (“Valge oleander”) sai tema minu silmarõõmuks number kolm.
4. Nicole Kidman
Kellele ei meeldiks pikk ja punapäine Nicole Kidman?
5. Ellen DeGeneres
Sootuks teistsugune naine kui eelmised. Eriline ja minu meelest väga kaunis, populaarne USA talkshow-juht Ellen DeGeneres.
Elleniga ma selle loendi nüüd ka lõpetan, aga ilusaid naisi on terve maailm täis. Ilus on tema ja ilus oled sina ja vast olen minagi 
“Armastus mu meelest peaks olema enamvähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst.”
Uku Masing
Kunagi ürgammusel ajal (vähemalt praegu tundub, et see oli juba päris ammu) oli Varjuneid kristlane. Ja väga siiras kristlane. Käis nädalas kolm korda kirikus, võttis ette mitmetunniseid palveid ja pikki paaste. Kõike seda lootuses muutuda kristlaste jumala sarnaseks, Suureks Armastajaks. Kui Varjuneid seda juba aastaid üritanud oli, tabasid teda äkki kahtlused. Enda ümber ringi vaadates nägi ta vaid inimesi, kes ei püüdnudki sama palju kui tema. Inimesi, kes pigem lootsid pääseda samasse õndsusesse ja jumalasarnasusse kuidagi ümber nurga hiilides. Varjuneid üritas neid inimesi ja nende tegusid ignoreerida ja ikka edasi oma ahtakesel rajal püsida. Aga aeg läks edasi ja ta märkas, et see ei toimi- ta ei saa enam kauem teeselda, et ta noid teisi ei märka ja kui vale see talle ka ei tundunud, et teiste teod teda häirivad (ei pidanud ta ju ennast iseenesest sugugi paremaks või pühamaks), pidi ta viimaks siiski hakkama sellele rohkem tähelepanu pöörama. Varjuneid mõtles toimuva üle palju. Istus kodus voodiserval ja mõtles ning kõndis lumises metsatukas ja mõtles, mõtles, mõtles…
Meeles mõlkus tal kogu aeg Raamat ühest mehest. Mehest, kes ei teinud kompromisse ei ühiskonna, perekonna ja sõprade arusaamade ega iseenda ihugagi. Mehest, kelle Teekonda juhtis Nägemus ja kellele see Nägemus ja see Teekond olid nii kallid, et ta loobus pigem kõigest muust siin elus kui neist kahest. See mees oli väike vaene mees Assisi linnast, Põhja-Itaaliast. Franciscus ei sündinud vaesena, hoopis vastupidi. Nooruses ei jäänud tal vara poolest millestki puudu. Aga talle anti Nägemus ja siis ta äkki teadis, mida tegema peab. Ta jättis enda ilma rahast, ilusatest riietest, isegi peavarjust ja oma vanemate toetusest, et asuda Teekonnale, mis võis viia teda kõikjale- nii läbi surma kui ka vastu igatsetud igavesele õndsusele, Kristusele, keda ta nii väga armastas. La Verna mäel sai ta viimaks oma jumalalt seda, mida oli palunud, kogeda Jumala haavu enda ihus ja Jumala armastust enda südames. Siis võis ta surra, sest Nägemus oli lõplikult võitnud. See Teekond oli olnud kõike muud kui kerge, aga Franciscus võttis seda mängleva kergusega ning muretult, sest tema silmad olid pidevalt suunatud Teekonna lõppsihile. Ta ei teinud iial ei endale ega oma vendadele mingisuguseid hinnaalandusi, mis puudutas nende igapäevaseid eluviise. Ja Emand Vaesus oli talle karmiks kaaslaseks, kelle ilu ta ometi igapäevaselt imetles. Franciscus mõistis kui vaba on inimene, kellel pole mitte midagi, sest siis on tal tegelikult kõik. Põllud, mäed ja linnad- kõik kuulusid talle, kuid ta ei teadnud ühelgi hommikul, millega õhtul oma kõhtu täita. Ta ei nurisenud ega kaevelnud, ta laulis ja tantsis rõõmust oma Teekonnal…
Siis sai Varjuneid aru, milline peaks tegelikult olema ka tema tõeline pühendumine, et tema enda Teekonnal oleks mõte ning siht. Ta sai ka aru, et tal ei jätku nii palju jõudu, et käia sellistes jälgedes nagu Franciscus need endast maha jätnud oli. Varjuneid oli vaadanud teiste tegudele, aga tema ise, ka tema ei küündinud, ei suutnud, ei saanud. Ta sai aru, et tema jaoks jääb La Verna igavesti kättesaamatuks.
Nüüd pole Varjuneid juba tükk aega enam kristlane. Aga sellegipoolest mõtleb ta sageli väikesele vaesele mehele ja naeratab. Võib-olla on lugu Franciscusest kõigest muinasjutt, aga kindel on see, et mõned sihid on väärt loobumisi, suuri loobumisi. Oleks vaid rohkem neid inimesi, kes julgeksid asuda oma Teekonnale lauluviis suus, silme ees Nägemus…
(Murray Bodo. Teekond ja Nägemus.- ühe mehe nägemus Franciscusest, mis mulle kord nii südamelähedaseks sai)
Värsked kommentaarid