Mõned luuletuste moodi asjad…

Mis sa arvad

Kas keegi kuulis

Kui elu meist üle käis?

Kui aeg tegi pausi

Ja korraks

Ta justkui

Vägistas meid

 

 

Pilved vaatasid selja taha

Kus aerutas sünge vanamees

Ta seiras meid taevaservalt

Ja kogu ilm sai ta naeru täis

Ma pahvin paberossi, sest

saan uima imeõndsa.

Kuid iga tühjaksimet kest

käib kaares rentslikõntsa.

Nii sinisuitsu Looja kops

pea suigutab me trotsi

ja maailm on ta tuhatops

täis paberossiotsi.

Heiti Talvik. “Jumalate hämaras” (3)

Armastasid taevast ja päikest ja kuud

Alatasa tantsisid alasti väljal

Talusid vapralt kui saadeti välja

Ja sind põlgasid nood teised ja muud

Kandsid koormaid sa viimse jõuga

Ütlesid: ootan midagi suurt!

Varisesid kõndides all viledat tuult

Kord oma teel raske nõuga

Su huultelt salamahti libises ohe

Kuid pelgasid jagada nuttu

Teadsid et teised su lõpmata ruttu

Ei mõistagi praegu ja kohe

Jumalanna

Näen unes ruuget jumalannat,

Ta silmakiirgus meelde jäi,

Kuid nime meenutada annab -

Eks unes lühidalt kõik käi.

Legendidest ta pole pärit,

Ei see, kes elab metsades,

Kel virmalised peas on pärjaks

Kui ehtelindid tukkades.

Ta siidides ja sooblimütsis,

Tal kõrvarõngaks loodav kuu.

Ja põdrajalgadega hütis

Ta sajandeid on üksi ju.

Ei ükski uljaspea ta juurde

Saand tuldud – võimalikki kuis?

Kõik mässitud on salakuube.

Tee tume. Tava – metsik tuisk.

On usud tume laas, kuid pähe

Ma võtnud mõtte hunnitu,

Et jumalanna juurde lähen.

Kui tiivul

Kohisevad puud.

Siin olengi. Ta ette maha

Nüüd põlvitan ma samblale.

Ka obeliski kivi jahe

On soojem neist ta jalgadest.

On hirm. Ma praegu ennem soovin,

Tumm unustus et otsa saaks.

Ei tee mu hellus teda soojaks,

Ka muinasjutt ei soojenda.

Näen unes ruuget jumalannat.

See hingeuni täitubki.

Mind uputanud uni kannab

Üht püha küllap sõnumit.

“Sa julgelt tule!” hüüab keegi

Ja mulle aina läheneb.

Kui raag ma süttin tuleleegis:

Sest tean, on jumalanna see.

Ma kivinen, täis pinget õlad.

On hinges valgust, nukrust ka.

Jah, lõpuks lõpuni ma põlen

Ning inimeseks jälle saan.

Oo, naise jõud mind koolnust velmab!

Su salavõimu tunnistan.

Kaks jalga tugevat – kaks nelmat,

Mis kodujärves ujuvad.

Ja rinnad nagu põdrad tardund,

Kes kiirel jooksul peatuvad.

Oo jumalanna! Ka su varju

Ei saa ma eales solvata!

Su loomus vabadusse viidud!

Mu ainus elav unistus!

(Või oled hoopis iidne iidol?

Kaasaegne üksnes välimus…).

Kuid sinu looja pilgu peeglis

End vaatan ilma hirmuta.

Ma põlen suures tuleleegis

Ja jälle inimeseks saan.

(Mansi luuletaja Juvan Šestalov,

tõlkinud Arvo Valton)

Nimetu paradiis

Ma elan nimetus paradiisis

ja kõnnin teed, millel enam lõppu ei ole

Ma elan nimetus paradiisis

ja sellesse juured ajanud olen

Ma elan nimetus paradiisis

ja tuhanded meloodiad kõlavad siin

Ma elan nimetus paradiisis

ma ei tea – on õnn see või piin

Ma elan nimetus paradiisis

ja mu peas helisevad hääled

Ma elan nimetus paradiisis

ja mõtlen vaid selle tundmuse pääle

Ma elan nimetus paradiisis

ja Sina selle jumal oled

Ma elan nimetus paradiisis

ja tean – ilma Sinuta seda pole

Ma elan nimetus paradiisis

ja põgeneda siit ei soovi ega saa

Mu nimetu paradiis

on mulle ainus teadaolev imedemaa